Teisipäev, detsember 18, 2018
 

Läbi Suuremõisa parkmetsa 4.

Tapio Vares
Tagasi Suuremõisa lähistel, ei saanud muidugi peatumata jätta valge männi salus.
Valge mänd (Pinus strobus) pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Oma õhuliste viiekaupa kimpus okaste ja kuusestki pikemate käbidega näeb ta välja vägagi eksootiline. Ehkki, tõsi, sarnane liik on ellu jäänud ka Euroopas, Lõuna-Balkani mägedes. Nimelt makedoonia ehk rumeelia mänd (Pinus peuce). Mõlemad on Eestis täiesti külmakindlaks osutunud, ent valget mändi näeb Eestis palju sagedamini. Arvatavalt juba üle saja aasta tagasi pandi toonasel Läänemaal Jädiveres kasvama mõned valged männid, kelle seast on nüüd sirgunud Eesti kõige vägevam, küünitades ladva mõne aasta eest juba 43 meetri kõrgusele.
Kui kõrged on aga Suure­mõisa valged männid? Küllap madalamad. Ometi on nad siin Jädiverest mõjusamad, sest kasvavad koos tiheda rühmana. Palju puid on paraku hukkunud, tekitades metsa alla sammalduvate palkide suurejoonelise lasu. Ka teeäärse puu üks ladvaharu ilmutab kuivetumise märke. Millesse nad siin surid, kas koorepõletiku tõttu? Enamus allesolevaid puid näevad välja siiski ilusad ja terved, sirgete tüvesammaste otsas tihe võra.
Jah, see vastik koorepõletik. Seda põhjustab roosteseen (Cronartium ribicola), mille vaheperemeestaimedeks on sõstra- ja tikripõõsad. Valge mänd võib seenega nakatuda igas eas. Männilt lendavad eosed sõstardele, läbivad seal teise arengutsükli, et siis tagasi männile minna. Männil tekib tüvel tugev vaigu­jooks, okkad kuivavad ja puu sureb. See roosteseen elas algselt tagasihoidlikult alpi seedermännil, ent kui Euroopasse toodi valged männid, leidis endale uue, palju sobivama peremeestaime. Vähe sellest, seen jõudis ka Ameerikasse ja hakkas tapma sealseid valge männi metsi. Veelgi laastavam on ta USA lääneosa viieokkaliste mändide metsades. Võitluses seene vastu hävitati Ameerikas valge männi kasvualadel hulgaliselt sõstraid, terveid istandikke.
Huvitav, kui kaugelt on seeneeosed võimelised männi ja sõstra vahel pendeldama? Küllap üsnagi suurte vahemaade tagant. Kas on siinses salus puud surnud selle seene tõttu või muul põhjusel? Igatahes reetlikku vaigujooksu tüvedel küll ei paista. Muide, makedoonia mänd olla roosteseenele üsna vastupidav, seega tasuks haljastuses eelistada kindlasti teda. Aga… Nüüd tuli mu jaoks üllatus: valged männid on siin Suuremõisas andnud looduslikku uuendust! Varasemast ei mäleta ma nagu üldse mingeid seemikuid. Juba 2013 pidi neid siiski olema, kui siin viimati käisin. Kuid siis oli lumine talv.
Niisiis jah, selle kümnendi jooksul on aset leidnud lausa plahvatuslik seemnete külv, eeskätt läänetuulte mõjul salust ida poole. Milline mass noori valgeid mände! Nii teeveeres kui põhiliselt hõreda hariliku männi ja sanglepa metsa all. Praegu näevad nad igati terved välja, ehkki paljud sõraliste poolt tagasi näritud.
Muidugi ei suutnud ma kiusatusele vastu panna siit mõni valge männi hakatis kaasa kaevata. Kodumetsa, sõstardest mitmesaja meetri kaugusele võiks ju prooviks neid istutada. Ja ehk kõik valged männid ei nakatugi roosteseenega võrdse kergusega? Aplad metselajad on paraku omaette teema. Kui need valged männid Suuremõisa (nii umbes XX sajandi algul?) istutati, polnud neid noolimas ei kitsi ega põtru, sest saarel nad sellal puudusid. Nüüd elame aga tihedalt asustatud loomaaias ja näiteks Lääne-Hiiumaal olla hirvekahjustuste tõttu juba täiesti lootusetu männi­kultuure rajada.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411