Teisipäev, detsember 4, 2018
 

Läbi Suuremõisa parkmetsa 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Lausa ahastus kippus peale seal padrikuks muutunud endises parkmetsas edasi rühkides. Korralikke säärikuid oleks vaja ses seasavilägas edasi lätsutamiseks!
Toomevitsad paindusid vibuna jalgesse, langenud rondid sundisid küürutama ja igasugu ilupugemist tegema. Vana teease oli vihmast muutunud pigem veekanaliks.
Lõpuks läks kõrgemaks. Kohas, kuhu tuleb Suuremõisast uuem tee. Ja näe, vanad nulud ja mõrkjalõhnaline lehiseallee jõepervel. Siinne rada on hästi läbitav nagu vanasti. Upitasin külili mädanenud teabetahvli tüve najale püsti. See teatab, et Suuremõisas võib leida nelja liiki lehiseid: euroopa, vene, siberi ning jaapani. Mõni lehis kollendas veel sügiseselt – need on kindlasti euroopa lehised. Ent nood raagunud? Leidsin lisaks veel kaks puittahvlit. Üks teavitas, et Larix rossica ehk vene lehis ja teine, et siberi lehis.
Järgmisena ilmus kolm mändi. Kaks külg-külje kõrval, neist üks hukkunud ja ega teinegi teab mis tihedalt enam haljenda. Tõstsin siingi tahvli tüve najale. Nii jah, need on alpi seedermännid. Kuid too eemal, lopsakas ja hea tervise juures? Maas vedelevad pikad käbid ei jätnud kahtlust: hoopis valge mänd.
Hakkas paistma vana tuttav kuuserühm. Oi, nad on ikka tõesti… Säärane tihe sammastik, kestendavad tüved samblikust heledad, varisenud kohtades lillakastumedad lapid. Õhus levis iseäralik aroom. Seletamatu. Suisa “keemiline” isegi. Või nagu papli moodi? Ehk oli mu nohune nina süüdi, et sedakorda nii veidrad seosed tekkisid.
Sitka kuusk (Picea sitchensis) on ookeanilise kliima puu, maailma kõige võimsamaks kasvav ja kuni kaheksasada aastat elav kuuseliik. Ta kodu­maa asub kitsal Vaikse ookeani äärsel jahedate suvede ning pehmete talvedega ribal Kaliforniast Alaskani. Eesti sisemaal said läinud sajandil sitka kuused karmimatel talvedel pakase tõttu kannatada või pigem suisa hävisid. Hiiumaal kasvasid nad aga rahulikult edasi, muudkui kõrgemaks ja jämedamaks.
Suuremõisa jõe äärsed puud arvatakse olevat umbkaudu 120aastased ja tänavu maikuus mõõdeti kõrgeima ladva tipuks 38 meetrit maapinnast. Kas Hiiumaa kõige kõrgem puu? Või on kuskil lähistel mõni euroopa nulg veel pikem? Ja kui kõrged võivad olla siinsed lehised? Silma järgi ei oska küll midagi pakkuda.
Kui ma need kuused 1996. aasta suvel enda jaoks avastasin (1976. aasta Eesti Looduse artikli põhjal), siis olin kõvasti vaimustuses. Toona paelusid mind just Vaikse ookeani äärsete okasmetsade hiigel­kõrgeteks kasvavad liigid. Nüüd üle kahekümne aasta hiljem on nad kindlasti jämedamad kui siis. Siin ta nüüd seisis, toona vaimustuses Taevasambaks nimetatud tümikas. Mõõtsin jalgadega ära. Hmh, ikka kolm jalga läbimõõdus nagu kahe aastakümne eest. Nojah, säärane umbmäärane mõõtmine pole just teab mis usaldusväärne. Võib-olla on mu enda jalad kah vahepeal natukese suuremaks kasvanud. Tänavu mais ametlikult mõõdetud jämedaima sitka kuuse rinnasläbimõõt on 101 sentimeetrit.
Nii vast kolmkümmend aastat tagasi on siinsed kuused andnud ka looduslikku uuendust. On kuni 10 meetrit kõrgeid, paar tükki otse jõe kõrgvee piiril, üks paraku kopra poolt üsna kooritud. Nooremad puud on nii kuuemeetrised, kippudes aga ülarinde mändide-leppade all kiduma.
Muide, sitka kuuski on mõne aastakümne eest istutatud mitmele poole mujalegi Hiiumaale. Üks selline koht asub Siberi sillast Käina poole, otse maantee ääres. Nad virelesid teiste puude all vägagi, kuniks said teelaiendusega pisut parematesse valgusoludesse. Üldiselt jääb mulje, et sitka kuusk on meie varjutaluvast harilikust kuusest märksa valgusnõudlikum. Küllap tihenenud ümbritseva metsa tõttu siin Suuremõisas nad enam looduslikku uuendust andma ei kipu. Ehkki käbisid oli neil ladvas lausa kubinal. Torm oli mõne oksa murdnud ja ma korjasin neilt vaiguseid käbisid. Ikka üsna väiksed on selle maailma kõige-kõigema kuuse käbid. Neis peituvad seemned peaks kodus maha külvama. Kuigi jah, ennem saab oma eluke otsa, kui neist midagi toekat sirgub…
1996 tõin siitsamast ühe kuue tolli kõrguse sitka kuuse nääpsu. Kuid koduaias lagedal ja lubjasel maal ei meeldinud talle üldse. Kidus ja kidus ning ei saanudki asja. Nüüd peaks uuesti proovima. Kaitstumas niiskes-hapumas metsaaias. Aga ei paistnud ühtegi nooremat kusagil. Mis seal’s ikka. Asutasin end minekule. Veel viimane pilk selja taha sellele ilusale uhkele kuusesammastikule, kui… Ilmutis! Väike vaksane, alt hõbeokkane sitka kuuse nääps jõekaldal! Ses võsas on ta aastaid kidunud, ladvakasvud väga pisikesed. Ilmselgelt ei saaks temast siin asja, pomisesin enda õigustuseks ja…
Nüüd on mul siis uuesti, kakskümmend kaks aastat hiljem, oma kodus väike sitka kuuse hakatis. Sedakorda saab ta kohe õigesse kohta maha. Oregoni alleele, lääne­tsuugade ja nutka ebaküpresside naabrusse. Oma kodukandi puurahva seltsis peaks tal õige hea kasvada olema.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411