Teisipäev, detsember 4, 2018
 

Hiiumaa viimane kirjakandja läks ajalukku

Sigrid Leigri | Hiiu Leht
Ligi 30 aastat posti vedanud Aita Maivel on ametlikult pensionil, kuid reedel tegi ta viimase tööpäeva Kärdla piirkonna kirjakandjana. Ühtlasi kaob Hiiumaalt ka ametinimetus kirjakandja ja nüüdsest on kõigi saare postivedajate ametinimetuseks postikuller.
Aita Maivel, keda töökaaslased kirjeldavad kui rõõmsameelset ja abivalmis inimest, ei ole viimased paar nädalat enam ratta seljas Kärdla vahel posti laiali vedanud. Selle asemel on ta uuele postikullerile, kes jätkab tööd autoroolis, oma postiringi tutvustanud.
Eelnevalt õmblejaametit pidanud Maivel alustas Eesti Postis tööd postikaastaja ametipostil 1989. aastal, mil maapiirkondades käidi posti­ringil veel kahekesi koos postiautojuhiga. Postikaastaja ülesandeks oli abistada postiauto juhti postisaadetiste peale- ja mahalaadimisel, lisaks tuli postisaadetised komplekteerida.
Kui Aita alustas, oli Hiiumaal 14 postkontorit, kuhu Kärdlast tuli post kohale viia ning kust omakorda läksid välja kanderingid. Praegu on Hiiumaal üks postkontor ja kolm postipunkti.
Rattaga hakkas ta kirju ja ajalehti laiali kandma kaheksa aastat tagasi, mil postikaastaja ametikoht Hiiumaal ära kaotati.
Seda, miks ta nii kauaks kirjakandjaks on jäänud, ei oskagi Aita öelda: “Tööd oli vaja ju teha.”
Katkised rattarehvid, koerad ja ilm
Aita ei mäleta, kui palju on aastate jooksul tema käes erinevaid jalgrattaid käinud, küll aga on mitmel korral rattarehv katki läinud ja rataski parandamist vajanud. Õnneks ei ole post katkise rehvi pärast laiali jagamata jäänud. “Kärdlas on abi­valmid inimesed,” ütleb Aita, kes tõrgete korral era­majade hoovidest abi paluma pidanud.
Aita kinnitab, et on täiesti õige, et koerad ei salli kirjakandjaid. Aita, kes on ka ise paaril korral koeralt hammustada saanud, vastab küsimusele, kas ta kardab sellepärast koeri: “Ma tean praeguseks, keda karta – kõik koerad ei ole kirjakandja vaenlased.”
Talvisel ajal rattaga posti laiali vedades on Aital juhtunud ka seiku, kus enam ei saa rattaga sõita, vaid tuleb seda hoopis tagant lükata: “Lumi on enamasti selleks ajaks, kui rattaga välja minemise aeg käes, küll ära lükatud, aga libe on, jah, olnud küll.”
Küsisin, kas kunagi on kirjakandjatel näiteks talvel hoopis tõukekelk kasutada olnud. Siinkohal meenutab Aita oma ema: “Minu ema oli ka maapiirkonnas postiljon, ma mäletan lapsepõlvest, et siis olid postiljonidel tõukekelgud talvel. Pidin teinekord tema asemel postiringile minema ja sain isegi sellega posti vedada”.
Kodus võib igav hakata
Aita elab eramajas: tal on aed, kus toimetada, ja lapse­lapsed, keda hoida, kuid kõige rohkem kardab ta, et päriselt koju jäädes hakkab tal siiski igav: “Ma olen harjunud ikka asja pärast päeval kodust väljas käima.”
Oma tööd hakkab ta eriti igatsema vahvate kaastöötajate, toredate klientide ja liikumise pärast. Kuigi ta möönab, et eks kliente ole ka erinevaid ja lisab naeratades: “Kes pahandab, kes rõõmustab.”
Juuresoleva pildi jaoks toodi kandekeskuse garaažist välja Aita Maiveli vana jalgratas ning seda ära pannes lubas ta: “Kui nad ratta ikka alles hoiavad, võin teinekord abiks küll käia.”

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411