Reede, detsember 28, 2018
 

Hiiumaa sõber Elmo Harjak

Harda Roosna | Hiiu Leht
Sel aastal andis Hiiumaa arenduskeskus esimest korda välja Hiiumaa aasta sõbra aunimetuse.
Tiitli nominentideks olid arendus­keskuse head koostööpartnerid ning esimesega väärtustati Swedbanki kliendihalduri Elmo Harjaku teeneid. Aasta lõpul rääkisime Hiiumaa Sõbraga sõprusest, saare majandusest ja muustki.
Mida arvad sellisest tiitlist ja sellest, et see Sulle anti?
Elmo Harjak: Minu esimene arvamus oli, et miks just sõber ja miks siis mina, et võib-olla oleks sobinud keegi teine seda tiitlit kandma. Kui lahti seletati, et sain selle arendus­keskuse koostööpartnerina, siis jäin natuke rohkem nõusse sellega. Arenduskeskusega oleme küll koostööd teinud väga pikalt. Ju siis oli neile oluline meiepoolne abi arengu­seminaride korraldamisel ja majandusülevaate juures ka. Kuidagi on juhtunud, et ma olen selle juures olnud juba 21 aastat. Aga ma arvan, et tiitel Hiiumaa sõber 2017 ei ole mitte ainult mulle, vaid samamoodi kõigile, kes on majandusülevaate valmimisele läbi aastate kaasa aidanud: Omar Jõpiselg, Matti Lüsi, Aivi Telvik… See on olnud kollektiivne looming.
Kellele ise selle tiitli kohe nüüd ja praegu annaksid?
Hiiumaa Sõbra tiitli saaks minult Enn Kunila.
Keda pead enda sõpradeks?
Mul on kooliajast häid sõpru, kellega me väga tihedalt läbi käime, mul on väga head sõbrad ka vene kroonu ajast ja mul on töökaaslasi, keda julgesti võin oma sõbraks nimetada. Töökaaslaste ring on natuke laiem, sest Põhja-Eesti ärikliendisuhete osakond hõlmab Lääne-Virumaa, Pärnumaa, Raplamaa, Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa. See seltskond on hästi tore ja me oleme kaua ametis olnud ja teame üksteist väga hästi ja saame hästi läbi.
Sul on vahva sõpruskond, kellega olete korraldanud Cafe Orientale ühepäevakohvikuid. Miks Sa seda juba aastaid kaasa teed?
Ma ei mäletagi, kumba pidi see alguse sai – kas tegime koos kohvikut või olime enne sõbrad, aga niisugune punt on kujunenud. See on väga äge punt ja väga tore on nendega koos midagi ette võtta. Me ju tähistame ka üksteise sünnipäevi koos läbi aasta, mitte ainult kohvikut, mida me korra aastas teeme. Ja miks ma seda teen – see on midagi sellist, osa millest sa tahad olla. Sa ei lähe sinna puhtalt kohusetundest, vaid sellepärast, et see on tore. Meie seltskonnast on välja kasvanud väga põnevad kohvikuideed ja ma tahaks loota, et see tegevus jätkub. Millegipärast see mulle meeldib, kuigi see võtab hulga energiat. Ei oskagi täpselt öelda, mis see draiver on – koostegemine ja koosolemine ja tore seltskond kindlasti.
Olen kuulnud mõnda saarele tulijat kurtmas, et hiidlasega ei ole lihtne sõbraks saada: hiidlane käitub veidralt, ei kutsu külla, ei võta omaks, kui sul peaks hästi minema, siis on kade, kui püüad midagi muuta, hakkavad vastu… Mida soovitad inimesele, kuidas hiidlasega sõbraks saada?
Ma arvan, et see on nii erinev ja inimese tüübis ka kinni – mõni kohaneb hästi kiiresti, mõni ei kohane kunagi. Arvan, et see on pisut üle võlli pilt. Küllap me oleme ka pisut konservatiivsemad, aga see on ilmselt mingi ellujäämisinstinkt. Iga muudatusega ei peakski võib-olla kaasa minema, aga see on pigem alateadlik, ma ei arva, et me seda teadlikult teeme. Ja see kogukonda võtmine täpselt sama­moodi, ma ei teagi, kuidas see käib, aga mul on mõned head näited. Näiteks Sulev Matto, kes on minu meelest väga hiidlane, aga tegelikult on Tartu lähedalt tulnud. Eks siin ole naljakoht ka – Sulev on kakskümmend aastat Hiiumaal elanud ja nüüd tuuakse tema näiteks. Ilmselt see näitabki seda, et elad siin aastaid, aga ikka veel mäletatakse, et sa ei ole hiidlane. Aga nagu ütles Reet Kokovkin telesaates, et ma olen hiidlaste ema. Sulev on samamoodi hiidlaste isa. Ma arvan, et kui inimene tunneb, et see koht talle meeldib ja ta tahab end sellega siduda ja siia jääda, siis ta kindlasti võetakse omaks. Uusi tulijaid on siin tegelikult palju ja ma arvan, et nad oskavad isegi paremini rääkida, kuidas neil see omaksvõtmine on läinud. Pilt on igal juhul väga erinev – kes võetakse kohe omaks ja kes pikema aja jooksul. Ma arvan, et see ei olegi hiidlaste eripära ja kõik väikesed kogukonnad suhtuvad uutesse tulijatesse ettevaatlikult.
Hiiumaa andis mullu vaid 0,4 protsenti kogu Eesti SKPst. Oled 21 aastat koostanud Hiiumaa majandus­ülevaateid, aga on sellise mikromajanduse uurimisel üldse mõtet?
Kui hakata võrdlema, siis see [Hiiumaa majandus – toim] on ikka üsna pisike võrreldes teistega. See on ka teinud lihtsamaks selle hoomamise ja sellest arusaamise ja ka ülevaate kokkukirjutamine on lihtsam mõnes mõttes. Numbrid on väiksemad ja ettevõtteid on vähem. Eile [17. detsembril – toim] kohtusime Saaremaa arendus­keskuse ettevõtluskonsultandi Urmas Treieliga ja saarlased saavad nüüd oma esimese majandusülevaate valmis. See on minu arust väga tore. Urmas käis siin, tänas ja kiitis meid ja ütles, et oleme neile eeskujuks olnud ja et nad on selle järgi nüüd saanud oma majandusülevaadet koostada. Olen seda lugenud ja päris asjaliku asjaga on Urmas hakkama saanud.
Eeskuju küll, aga mida me ise sellest oleme kasu saanud?
Seda kasu ongi natuke raske sõnastada ja mõõta. Ühtepidi see ongi arusaamine nii iga ettevõtja kui kohaliku omavalitsuse jaoks, et kui suured me täpselt oleme ja kuidas meil viimasel aastal on läinud. Seda arusaamist Eesti teistel maakondadel ei olnud. Urmas [Treiel] väitis, et ta on käinud kohalikus oma­valitsuses valmivat majandusülevaadet presenteerimas ja kõik on olnud väga tänulikud ja üllatunud ja rõõmsad selle üle, et ka saarlastel on nüüd pimeduses kobamine lõppenud. Sedalaadi kasu sellest ülevaatest on. Kas sellest ka mingi rahaline kasu on, seda on raske välja tuua. Eks see ole ka enesetunde küsimus ja kakskümmend üks aastat selle aegrea hoidmine. Eks see ole ka omamoodi väärtus, et meil on teave lisandväärtuse, käivete ja sektorite kohta. Arvan, et tagantjärgi on parem neid asju vaadata. Kui selle aasta [2017. kohta – toim] majandusülevaadet lugeda, siis see võib-olla ei tundugi nii aktuaalne kui võtta kätte viie aasta tagune. Siis tundub päris tore, et kõik see kirja sai.
Mis selle aja jooksul on Hiiumaa majanduses sellist, mis rõõmu teeb ja mis muretsema paneb?
Kõige suurem muutus kogu selle aja jooksul on olnud see, et oleme kalanduspõhisest majandusest saanud natuke rohkem teadmistepõhiseks majanduseks. Kalandus oli ju suuresti kalatööstus, kus oli hästi palju käsitsitööd. Nii et me oleme tegelikult ikkagi ühe hüppe teinud, mis ei olnud üldse lihtne. See oli ikkagi päris valus hüpe, kui kalatööstus ühel hetkel ära lõppes, kalandus ju on meil tegelikult alles. Mõnes mõttes see kurvastab, et üks tööstus­haru on peaaegu täiesti kadunud. Väikseid ettevõtteid, mis kala töötlevad, ju tekkib… Rõõmu aga teeb see, et meie areng on toimunud suhteliselt mitmekesiselt – puidutööstus on arenenud, plastitööstus. Tegelikult ei ole meie majandus ühe sektori põhine nagu see vanasti oli. See annab ka tugevust juurde.
Oled pangas päris kaua töötanud, kuidas pangandus selle aja jooksul on muutunud?
1997. aastal tulin tööle Hoiupanka, vahepeal olin maavalitsuses, 2004 tulin tagasi, järgmisel aastal saab viisteist aastat jutti, aga kui koos algusega siis kakskümmend. Pangandus on selle aja jooksul väga palju muutunud. See võis olla aastal 1995, kui tuli esimene rahaautomaat Hiiumaale. Nüüd on internetipangandust juba nii palju, et kliente käib kontoris üha vähem. Sel ajal kui ma tulin, tehti enamik tehinguid kontoris ja kõik lepingud kirjutati paberil alla. Nüüd on elektroonilist asja hästi palju. Ühest küljest teeb see asja mugavaks, teisipidi teeb ka seda, et kõik minu kliendid ei ole enam Hiiumaal, vaid mandril. Asukohapõhisuse loogika on muutunud – meil on igas maakonnas ärikliente teenindav inimene, aga nende kliendid ei pruugi olla selle maakonna piirides. Nii et muutunud on palju ja mõnes mõttes on see paratamatu – elu muutubki ja see teebki selle töö natuke huvitavamaks.
Kas sellest on tingitud ka Su mõnes mõttes ootamatud algatused: avasite pangas ühepäevakohviku ja teie heategevuslik algatus on kasvanud üle­pangaliseks?
Ma ei mäleta, kas see kohviku­idee oli minu idee, sellest on nii palju aega tagasi. Mul endal oli täpselt samal ajal teine kohvik, nii et ma olin justkui kahes kohvikus korraga. Kohvik aga oli väga tore ja minu meelest oli ka idee väga lahe – rahatähtede pealt maha astunud tegelased, Lydia Koidula ja Jakobson ja kes kõik siin olid. Paul Keres näiteks andis malesimultaani. Mis puutub meie osakonnaga tehtud heategevusse, siis esimene oligi “Sillad korda” ja mõte oli see, et teeme igal aastal oma osakonnaga ühes maakonnas ühe objekti korda. Algul olid sillad. Oleme näiteks tõrvanud ka Kuressaare piiskopilinnuse suure silla käsipuid. Objekte on olnud palju ja me oleme mööda maakondi käinud ja selle aasta kevadel jõudsime ringiga Hiiumaale tagasi. Koos Hiiumaa kolleegidega tegime korda paar sillakäsipuud ja värvisime Rannapaargu juures kiiged, koos mandri kolleegidega käisime Sõru paadikuuri värvimas. Kuidagi on nii juhtunud, et meie meeskonna algatus kasvas üleeestiliseks kampaaniaks “Anneta aega”. See tähendab, et iga tööandja peaks andma ühe tasustatud vaba päeva aastas, et töötaja saaks teha midagi head. Swedbankis on viimase kolme aastaga tehtud ligi 260 heategu, milles on osalenud 3500 töötajat.
Mida tähendavad Sinu jaoks jõulud?
Olen pigem usuleige nagu eestlased tavaliselt ja jõulusid pean pigem perekondlikuks kui kiriklikuks pühaks. Mulle meeldib, kui jõulude ajal on pere koos. Viimasel ajal on keerulisem kõiki kokku saada, aga ikkagi. Meil on hästi suur pere, ei mahu enam hästi kuskile äragi – neli poissi ja üks tüdruk, mina olen keskmine. Kõigil meil on ka järeltulevat põlve – kokku kolm põlve – ja koos lapselastega on meid kahekümne kanti. Isa ja ema elavad Jausas ja seal saame jõuluajal kokku. Sidemed Jausaga on tihedad, elukaaslane Tiia on ka Jausast ja vend elab seal.
Mida ootad uuelt aastalt?
Uuelt aastalt ootan pisut rahulikumat tempot, et oleks rohkem aega pere ja sõprade jaoks.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411