Teisipäev, november 6, 2018
 

Sügisesed õied 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Sügisel õitsvate krookuste kõrval on ka üks kodumaine taim, kes avab õied oktoobris. Heal juhul valmivad viljadki, aga seda alles järgmisel kevadel. See tegelane on luude­rohi (Hedera helix).
Luuderohtu võib pidada ilmastiku soojenemise üheks silmapaistvamaks näiteks. Mul koduaiaski on nad lõpuks suutnud männitüvedel nii kõrgele sirguda, et kasvatada väiksed oksaharud ja nende otsa tänavu ilmutada õienupud. Oktoobri edenedes mõned neist ka avanesid. Siin saare sisemaal on luuderohu puu otsa trügimine korduvalt tagasilööke saanud. Imelikul kombel aga tänavune pikaks veninud päikeseline talv neid tagasi ei võtnudki. Muide, põhilised õienupukobarad on tekkinud tüve päikesepoolsele küljele. Olgugi varjutaluv, näikse see liaan õitsemiseks ikka päiksevalgust armastavat.
Kuid tõsi, ega need luude­rohuõied just teab mis silma­torkavad ole. Sellised kollakas­rohekad kräbulad kusagil kõrgel peakohal. Arvatavasti on süüdi tänavune põud. Niiskemates oludes võib luuderohi siiski päris arvestatavad õisikud kasvatada. Meenub tunamullune oktoober Wighti saare lõunaranna järsakul, kus luuderohu­pahmakaid ehtisid täitsa lopsakad kollakad õisikute poolkerad.
Üks sügise ilusaimat õite­möllu pakkujaid on veel aedhortensia (Hydrangea paniculata). Kui pisikesed õrnalt lõhnavad fertiilsed õied on läbi, siis pöörise steriilsete õite ilu kestab kuni külmadeni. Tõsi, tänavune suur soe kiirendas vist enamiku taimede elukäiku. Nii pruunistus juba oktoobri keskpaigas, hoolimata kestvast soojast, punaste õisikutega sort ‘Wim’s Red’.
Ühed viimased sügisõite värvide pakkujad on kanarbiku (Calluna vulgaris) sordid. Meie oma kodune kanarbik ilutseb nõmmedel augusti­kuus, ent aretised õilmitsevad külmadeni, mõned jäävadki vaid nuppu. Kuid ka valendavad õienupud on silmapaistvad, Nagu näiteks sortidel ‘Sandy’ ja ‘Helena’. Seevastu ‘Anne-Marie’ kaunistab end pisikeste roosade topeltõitepärlitega. Leidub ka punaste õienuppudega sorte, nagu ‘Disco Queen’. On aga alles nimi pandud! Ja näe, pirtsakaks osutus ta tõesti. Mullu suures kanarbikusortide kokkuostmise tuhinas suskasin temagi metsaaia kraavi kaldapealsele. Kui ülejäänud elasid talve ilusti üle, siis see “disko­kuninganna” andis peagu otsad. Vaid üks maad mööda eemalevajunud haru jäi ellu. Noh, vahest ta ikka kosub.
Kanarbikusorte on lisaks eri värvi õitele ka mitut tooni lehtedega, näiteks kollaseid. Tänavu jäi mulle ette aga üks hallika tooniga sort. Väidetavalt pidavat halli ja karvase lehestikuga sordid olema paraku talveõrnemad.
Samasse metsaaia teeserva sai mullu istutatud ka mõned suure lehega kukeharjad. Teate küll neid, kes aedades alles sügisel ilusad punased või valged õisikud lahti löövad. Oma paksude lehtedega näevad nad välja justkui troopilised kalanhoed. Eestis levib ka looduses sarnast tüüpi liike: suur ja verev kukehari. Kuigi tundub, et kuis säärased imelikud ikka saavad kodumaised olla? Ise ma Eestis polegi neid looduses näinud. Ent piisas mõne aasta eest vaid põhja poole Soome lahte põigata, kui kohe Helsingi Mustikamaa saare graniitkaljupragudes ilutsesid suurte lehtedega kukeharjad. Lähed põhja ja vastu tulevad hoopis nii lõuna­maist nägu sukulentsed taimed…
Samas metsatee kanarbiku ja kukeharja sortide naabruses kasvab mul ka kaelus-kirburohi. Pärit kuskilt Himaalaja kandist. Tema lopsakate lehtede kohale jagub lillapunaseid õieküünlaid pikaks ajaks. Tavaliselt küll kuni oktoobri lõpuni – just siis on meil viimastel aastatel suurem külm kohale jõudnud.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411