Teisipäev, oktoober 23, 2018
 

Virtsu Vanalinnas

Tapio Vares
Vanalinn peaks üldiselt asuma linna südames. Virtsu puhul on aga teisiti. Asula ise on tükeldunud mitmeks, kusjuures Vanalinn asub hoopis (pool)saare loode­nukas. Ja ega ta muidugi niiöelda päris õige vanalinn olegi. Vanalinnaks kutsus kohalik rahvas endise Virtsu linnuse aset.
Rekonstruktsioon-joonistustel ja makettidel on taas­loodud Virtsu linnusest paeluv pilt. See, mõõtudega 25 x 25 meetrit ristküliku­kujuline välimise ja sisemise sakmelise müüri ning kahe ümara nurgatorniga rajatis ehitati 1430. aasta paiku ja asus omaette laiukribalal. Mere ja jää pealetungide eest kaitses linnust välimine müür. Kahjuks püsis see tänapäeva vaatevinklist romantiliselt ilus kivikants seal vete keskel vaid sajandijagu. Linnus hävitati 1535 ja Volmari maapäeva otsusega keelati selle taastamine.
Nüüdseks on linnus üsna maha kulunud – saanuks veel mõne aasta eest öelda – kuid üllatuslikult hakati kaks aastat tagasi linnusemüüre taastama.
Virtsu linnuses polnud ma kunagi käinud, vaid bussi­aknast näinud taamal vilksatamas. Tänavu lõikuskuul, üksiti Virtsu kandis ringi kondamas, põikasin loomulikult lõpuks sinnagi. Kujutlesin, kuis sellest varem üsna tundmatust kohast on vahepeal tubli turismiobjekt saanud, ent sinnapoole ei juhatanud isegi pisematki viita. Otseteed teadmata, tegin ringi bensuka ja kulunud moega industriaalse hoonestu kaudu. Virtsus on üldse mitmeid kasutuseta jäänud ehitisi. Tundub, et asula just ülemäära ei õitse?
Kalasadama hooned trügivad otse linnuse külje alla välja. Ja naabruses vehkisid tiibadega kolakad tuugenid. Kuis nood küll nii otse asula serva saadi ehitada? Aga jah, linnus. Kui mitte kauges minevikus kössutas siin pigem kuhil kive, siis nüüd valendab vastu dolomiitklompidest sein, terav gootikaareline sissepääs selles. Edela­torni väliskülg on üles laotud 4 meetri jagu. Müüride allosas on sekka näha maakivi, ülemine osa aga juba puha hele dolomiit. Valged müürid ja taustal päikses sinav meri – valdas vahemereliste antiikvaremete tunne.
Juurdlesin, et keskajal, kui meretase nii umbes paar jalga tänapäevasest kõrgem oli, pidid müürid ju peagu otse veest kerkima. Eesti mõistes ikka väga ainulaadne merre ehitatud kaitseehitis. Suhteliselt väikse linnuse kohta tunduvad 2–3 meetrit paksud müürid iseäranis toekad.
Istusin juba punavate vilja­kobaratega pihlapuu varju ja mõtisklesin, et ei tea, kas kavatsetakse kogu linnus uuesti üles ehitada? Tõsiusklike ajaloolaste arvates oleks säärane rekonstruktsioon küllap liiast. Samas jaapanlased ehitavad oma kõdunevaid puittempleid aina uuesti ja uuesti samasugusena üles. Alguses oleks tuliuus linnus ehk nagu mingi Disniländi muinasjutulossike, ent aastakümnete jooksul kivid tumeneksid ja…
Ah, olgu peale. Hetkel oli siin niisamutigi väga tore. Rahulik ja ilus koht. Loodes paistis hooldatud moega Kõbaja Suurlaid, (vist) lehma­täpid rannas. Laiukeste taga Kessulaid, seejärel vaba silmapiir, peites enda taha kodusaart. Alles märtsis sai läbi jää praamiga sealt Hiiumaalt kolm tundi otse siia Virtsu tuldud. Pika udus rühkimise järel ilmusid kahele poole helekreemjat värvi kaljupangad nagu väravad: ühel pool Muhu Püssina pank, teisal Kessulaiu uhke paerant. Muhu oma Kuivastu majadega paistis nüüd siit Virtsu linnuse jalamiltki väga lähedal.
Meri nilpsis jalgeesist ja vägevad dolomiitkänkrad veepiiril näisid justkui looduslike kaljupaljanditena. Linnusemüürides sääraseid vägevaid kärakaid vist ei kasutatud, lebavad lihtsalt nii, kuis kunagi liustik ja ajujää on siia nüginud? Või kes seda teab. Kivivahedes vohas pujusid, soolikarohte, palderjani, metsporgandit ja ka üks merikapsas. Jah, ilus koht. Istunuks seal veelgi, ent tuli asutada end bussi peale astuma. Läbi Läänemaa tagasi kodumaile.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411