Teisipäev, oktoober 9, 2018
 

Vaino Väljas: See pink on tuli koduaknas

Jaanus Kõrv
Neljapäeval avati Kärdla vana koolimaja juures nimeline pink Emmastest pärit riigimehele ja diplomaadile Vaino Väljasele, kes lõpetas Kärdla keskkooli 1950. aastal.
Pingi avamisel meenutas Vaino Väljas tänumeeles aegu, mis tema elukreedo kujunemisele kaasa aidanud. Endel Lepisto aga rääkis, miks on tähtis meeles pidada meie väärikaid inimesi.
Vaino Väljas kodusaare rahvale
Ma pean täna esitama endale ühe küsimuse ja samas sellele küsimusele teile vastama, mida ma hetkel tunnen. Ma saan vastata sellele ainult ühe sõnaga – see on tänumeel, oma kodusaare rahva ja selle paiga ees, kus sa oled ilmale tulnud.
Küsisin oma healt sõbralt, eestlasest mäluteadlaselt Elmar Tulvingult, keda Eesti teadlastest on maailmas kõige rohkem tsiteeritud, et miks ma oma lapsepõlve, oma kooliteed kasvõi viimse puuni mäletan täpselt? Samas, kui küsida, mida ütles Roland Reagan peale oma Moskva visiiti, võib-olla ma päris täpselt ei mäleta, aga see, mis on sulle lapsepõlvest emotsioonidega hinge jäänud, see on mälusalves säiliv ja mitte kustuv. Ajatu on see, mis täna on ja homme on meelest läinud. Vana rooma sentents: vivere est cognitare – elada, et meenutada.
Ma tahan südamest tänada, see on au, mis mulle on osutatud ja sõnades väljendada selle tähtsust minu jaoks ei ole minu võimuses. Siit sai alguse maailmapilgu avardumine, maailma tunnetamine, siit ja sellelt maalt said sa kaasa elu väärtus­hinnangud, mis tänu taevale on saatnud sind kõrge eani, et sa ei ole võtnud sealt, kust võtta ei tohi. Sest Hiiumaal olen ma sündinud sel ajal, kui ust lukku ei pandud, aga kui luud oli ukse taga, siis ei olnud pererahvast kodus.
Me oleme täna ja sel aastal tähistamas Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva. Mina läksin Leisu kooli esimesse klassi 1939. aastal, meid oli 82 last. Esimeses klassis õppisime me Eesti hümni, meie selja taga olid Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri pildid. Ja see, mis sellest hetkest hakkas sinuga kaasas käima, oli kodu, kodumaa ja sinu kohustus selle maa ees. Seepärast tahaks öelda, et see pikk elutee, mis käidud, olen ma püüdnud, nii palju, kui on minu võimuses, elada sellele maale, anda, mis mul anda on. Kui ma olen saanud seda teha kasvõi milligrammi ulatuses, uskuge mind, mul on hea meel.
Kui me saime Venetsueelas kokku paavst Johannes Paulus II-ga aastal 1982 paavsti Ladina-Ameerika visiidi ajal, öeldi mind tutvustades paavstile, et suursaadik on eestlane. Paavst küsis, kus ülikoolis te käisite? Vastasin Tartus. Teatavasti andis Tartu ülikool professuuri Krakovi ülikoolile. Mul on pilt, kus me koos seisame ja siis paavst ütles: Jumal õnnistagu teid ja olgu teie rahval see tee silma ees, mille te olete läbi käinud. Te olete kunagi saanud vabaduse ja vabadus ei tohi teil meelest minna.
Minnes 30 aastat tagasi laulva revolutsiooni sündmuste ja suveräänsus­deklaratsiooni vastu võtmise aega… Lähen ma hommikul Toompeale, Nevski katedraali kõrge trepp on ääristatud rahvaga ja seal on loosungid käskivas kõneviisis, mida riigijuhid peavad tegema. Äkki ma vaatan loosungit: Väljas, vea vanker välja! Taevane arm, see on ju kodukandi keelepruugis! Me teadsime ju, kui metsaheinamaalt toodi heinakoorem ja kui see nüüd ikka külateel kraavi läheb, siis on häda suur. Ma ütlen, seda said ainult hiidlased teha. Ja kui ma nüüd lähen ja asi korda ei lähe, siis vist on nii, et koos vankriga mind kraavi jäetakse. Kallid kaasmaalased, see käsk, mis te mulle andsite – vea vanker välja! – nii palju, kui ma olen seda suutnud, olen püüdnud seda teha, tänades oma rahvast, kes on mind toetanud.
Seepärast tahan ma ütelda, seistes täna siin nii hardalt oma kooli ees, tahaksin teieni tuua ühe hetkelise mälupildi: kodu, külarand, rehielamu, kus ma ilmale tulin, samuti oktoobrikuu, õhtu, torm. Meri oli meie kodust vähem kui viiesaja meetri kaugusel. Ja et isa oli kaugesõidu meremees, oli isa ootus kogu aeg. Ema võtab tule üles, asetab selle aknale ja äkki minusugune väike poiss küsib -  ema, miks sa lambi akna peale paned? Ema vastab – see on selleks, et isa näeks maailmamerele tuld koduaknas, et ta teaks, kuidas koju jõuda, et ta teaks, kuidas me teda igatseme ja ma tema eest palvetan.
Tänane päev ja see, mida te olete teinud ja miks ühe vana hiidlase nimi siin on, see tunne on väljendatav ühe sõnaga – see on tuli kodu­aknas, see on tuli südames, see on tänu kõigile teile.
Endel Lepisto Vaino Väljasele
On hea ja ilus tava panna teenekatele inimestele nimelisi pinke. Vaino Väljas on kindlasti üks neist, kes seda pinki väga väärib. Miks seda pinki on vaja? See on lihtne. On neid, kes oma aastate elu ja tegemise ja töö püüavad ise suureks rääkida, suuremaks, kui see tegelikult on olnud. On neid, kes lasevad seda teha oma tuttavatel ja sõpradel ja on neid, kes oma asjadest ei räägi üldse. Nagu sina, Vaino. Aga sinu eest räägivad sinu teod ja toimetused.
Ma ütlen sulle – Tema Ekstsellents suursaadik – tere tulemast Hiiumaale! Miks ma pöördun sinu poole sina-vormis? Aga selle õppetunni ma sain 25 aastat tagasi sinu enda käest Hiiumaa laeva peal. Mina, tahtes olla viisakas inimene, pöördusin Vaino poole teie vormis… Ta võttis mul nööbist kinni ja ütles – jube kentsakas on, kui kaks hiidlast, kes teineteist tunnevad, omavahel teietavad. Mind pandi paika.
Ühel Kärdla kooli vilistlasel on olnud nendel ajaloohetkedel, kuhu ajalugu on sind paigutanud, oskus tabada selle hetke tähtsust, saada aru sellest vastutusest ja lähtudes sellest teha õigeid otsuseid. Mida kaugemale nendest aegadest me jääme, seda suurem nende aegade tähtsus on.
Ma usun, et sellest pingist mööduvad õpilased ei hakka küsima, kes oli Vaino Väljas või mõnest teisest möödudes, kes oli Evald Teras või kes on Ave Alavainu… Ehk nagu mu Tallinna kunagine kolleeg-koolijuht rääkis, et kui kooliõpilase käest küsiti, kes oli Eduard Vilde, vastas ta, et aa, õpetaja rääkis, kuskil oli vist piimamees olnud… Ja Laidoner olevat olnud omal ajal vist üks kõvemaid diskoreid.
Tere tulemast koju, spikerdasin ühest raamatust, mille pealkiri on “Ühe elu pöörud”, kus on üks tore lause, mille on kirja pannud Ladina-Ameerika kirjanik Gabriel García Márquez: “Inimene ei vali aega, kohta, maad, kus ta sünnib, kuid ometi saab ta looduse poolt kaasa armastuse selle maa, oma kodu, vanemate ja emakeele vastu.”

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411