Reede, oktoober 19, 2018
 

Mööda raudteetammi Virtsu

Tapio Vares | Hiiu Leht
Rongiühendus Virtsust Rapla kaudu Tallinna avati 1931. aastal. Suurem osa uuest teest kulges Läänemaal Virtsust Märjamaa ja Orgitani. Veel nüüdki on hulk endisi jaamahooneid säilinud, samuti sildu. Tänavu augustikuus kõmpisin endise raudtee Virtsu poolsel otsal.
Laelatu puisniidult kulgeb see otse läbi Rame lahe, olles põhjapoolse maanteetammi kõrval teine ühenduslüli, mis seob Virtsu saare mandri külge poolsaareks. Tammide tõttu on väin aina rohkem roopadrikusse kasvanud. Raudkividest, sekka ka natuke dolomiiti, raudteetamm meres on poole versta jagu pikk ja hirmus kitsas. Kaks autot siin teineteisest mööda küllap ei mahu. Isegi pean nüüd astuma auto eest õige serva peale.
Tammis on üks sillaava, kust põhja poolt tulvab vesi läbi nagu jões. Veel oma­pärasem on näha veevoolu otse läbi tammi – vesi kivide vahelt täitsa pulbitseb. Küllap tänu sellele pole roostik siinset väikest lõiku veel vallutada suutnud ja järsk kivitamm kulgeb otse läbi vaba vee kui rajamise ajal ligi üheksakümne aasta eest.
Ehkki liipreid ja rööpaid enam pole, valdab ometigi nii väga raudtee tunne. Kujutlen, kuis rong selja tagant ligi rühiks ja jalakäijal muud üle ei jääks, kui end järsust kivi­kaldest alla veepiirile libistada.
Roostik kahiseb. Kui roogu poleks, meenutaks siinne maastik väga Aadria mere Grado laguuni. Seal kulgeb tee samuti läbi madala väina­vee taamal asuvale (pool)saarele.
Tee tõuseb veidi ja jõuab kindlale maale. Ümber kadaka­padrikusse kasvav aruniit. Taamal paistavad Virtsu majad. Raudteease aga möödub neist kaugelt ja käänab metsa vahele. Kõmbin ja kõmbin. Ilmub mõni maja. Siin raudteesiht katkeb ja tee põikab sisse väikse kaare.
Vanasti oli poolsaarel kaks peatust: Virtsu ja Virtsu-­Sadam. Virtsu jaamahoone hävis juba sõjas. Endise raudteelaste elamu kallal käib parajasti hoolas uuendamine. Veel on näha algu­pärast tumedat puitvoodrit ning algseid aknaid, kuid tundub, et ümberehitusega kaob see minevikku.
Jõuan kohakuti ühe niiväga n-ö raudtee nägu hoonega. Silikaatseinad, kõrged kahe­poolsed rohelised uksed ja varikatus. Seisab ta pikal perroonisarnasel platvormil, mida servab tükati säilinud raudrööpa riba. Seejärel tuleb suurem paekivihoone, kus kunagi kaupu ümber laaditi. Taga vasemal seisab veel üks, silikaadist hoone. See on endine depoo.
Kas võiks veel tänapäevalgi Virtsust rongid väljuda? Pigem ehk mitte. Kuid nõukogude võim kiirendas raudtee lõppu tunduvalt, alustades liikluse sihiliku väljasuretamisega. Nimelt suunati kaubavedu järjekindlalt ümber maanteele, reisirongide väljumisajad aga muudeti nii, et need ei sobinud üldse Kuivastust tuleva praami saabumis­aegadega. Nii ei saanud rongijuht praamirahvast ära oodata ja oli sunnitud üsna tühjade vagunitega välja sõitma. Ja siis oli võimudel hea viidata reisijate vähesusele. Viimane rong väljus Virtsust 1968. aasta 25. mai õhtul. Liikus küll jutt, et kitsarööpmelise tee ülesvõtmise järel ehitatakse siia laiarööpmeline, ent jutuks see paraku jäigi.
Huvitaval kombel on Kirde-Lätis tänini säilinud reisirongiliiklus kitsarööpmelisel lõigul Aluliinast (Aluksne) Gulbeneni. Raudteel, mis kuni 1970. aastani ulatus Aluliinast läbi Ape ja Mõniste jaama Valgani välja. Tosina aasta eest sõitsin säilinud lõigu läbi ja sain üsna ehedalt aimu, milline oli sõit aastakümnete eest Virtsu raudteel. Raudrööbaste vahe oli kitsuke, vagunid samuti ahtad ja edasi­sõit nii aeglane, nii aeglane… 1930ndail sõitis auruveduriga rong Virtsust Tallinna üheksa tundi. Omnibuss vuras sama maa ära kolme ja poole tunniga, ent seda vaid suvel. Talviti oli susla, ehkki aeglane, palju kindlam sõiduvahend.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411