Teisipäev, oktoober 2, 2018
 

Kes tunneb ädalalille?

Tapio Vares | Hiiu Leht
Üks salapärane taim on ädalalill (Parnassia palustris), kes levib laialdaselt Euroopas, idas üle kontinendi suisa Jaapani Tšukotka ja Alaskani.
Varemalt omaette ädala­lilleliste sugukonda kuulunud, nüüd kivirikuliste hulka arvatud taim peaks olema laialt levinud üle Eesti, ka Hiiumaal on mitmelt poolt leitud. Kus küll aga ometi?
Nii palju kui mäletan, pole kusagil seda suve teise poole õitsejat kohanud. Nojah, paljukest üldse muidugi õigel ajal on madalsoodes ringi solistatud. Arvatavalt oli ta varem siiski veel laiemalt levinud, näiteks soistel puisniitudel, mis nüüdseks metsastunud.
Noorte sootulikate lehed võivad eksitavalt ädalalille sarnased olla. Niisiis õigeim aeg on õitseajal teda otsida. Aga kustkohast? Aasta­kümnete eest on Haide-Ene Rebassoo ädalalille maininud Kõpu Igamessoost. Kas on seal alles tänini?
Ühel augustilõpu päeval olen igatahes kohal. Taas imestan, kui kaldu võib üks soo olla ning et soost nõlva­pidi all algab juba täiesti kuiv kuuse­mets. Seal, soost põhjas sirgub vägevaid kuuski, parajat padrikut loovad vesi­kanepid. Huvitav on paas-
kolmissõnajala esinemine siin soopiiril. Tuttav on ta mulle Kagu-Hiiumaa loometsadest, ent teda leidub ka Kõpu lubjase pinnasega laantes. Aga suisa sedasi soo servas…
Soo ääres trehvan pööris­tarna pokusid, puujuure­mättail suisa näsiniini. Vesisel alal on pruuni sepsikat, pääsu­silma leherosette, taamal mõõkrohustik. Ja siis harvade pillirookõrte vahel mõni valge viie kroonlehega õis, maas kimbuna väheldasi, pisut südajaid lehti. Viljunud taimedel on üsna suured kup­rad. Niisiis leitud! Ädalalill on tõepoolest täitsa olemas. Mitte just teab mis uhke tegelane, ent hilissuvisel ajal elustavad seda soomaastikku valged õietähed päris toredasti.
Ainult et õige pirtsakad fotomodellid on ädalalilled. Lehti ja õisi äratuntavalt teps mitte ühele fotole ei püüa. Pildistad kuni jalapikkuse varre otsas õit, ei paista all lehed välja. Keskendud lehtedele, ei saa seal roostikus õit pildile. Tundub, et ädalalille peab imetlema eeskätt looduses.
Kui juba Igamessoos ädala­lill ilusasti olemas on, siis miks mitte ka Möirassoos? Tuleb järgi kaeda!
Selle sooserva salu­metsas vohab palju kopsurohtu, on valgeõielisi mets-hiire­herneid, näsiniint, saluheina, kuslapuud, magesõstart, veidi sarapuud, samblarahnul kivi-imaraid. Muidu valdab kuusik kasega, laialehiseid puid ette ei jää.
Möirassoo on õige pisike piklik soolaik. Serva plägas kasvab pööristarna ja lubjalembeseid vesihaljast tarna ning lubikat. Natuke vesikanepit, palju pillirookõrsi, paksult sooneiuvaiba vegetatiivseid taimi. Näed, kopsurohi kasvab otse turba­samblas!
Ja siis palun: ädalalilled kah. Neid õitseb siin rohkemgi kui Igamessoos. Rookõrte vahel piilub aina valgeid õietähti, maas kaaslaseks pääsusilmalehti. Päris lagedal, sepsikate vahelgi, jagub ädalalilli. Soo südames läigib vesi ja mustendab värske muda. Küllap sigade spaa.
Muide, ädalalille õiel on väga meeldiv meelõhn. Küllap tulvab see viljakate tolmukate seas asetsevatest nektari­rikastest kõlutolmukatest.
Kujutlen, et kui juba sedasi kahes Kõpu soos, siis küllap õilmitseb ädalalill ka Heiste­soos? Paraku sinnani ma sedakorda ei jõua, enne tuleb õhtu peale. Noh, ju siis kunagi hiljem, tuleval aastal.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411