Reede, september 14, 2018
 

Hirmudega teele, kangelasena tagasi

erakogu
erakogu
erakogu
Inna Lepik
Kui Inna Lepik Estonia mäetipu vallutamis­retkelt tagasi jõudis, ootas teda koduväraval kiri: “Tere tulemast tagasi, meie kangelane!”, aga teele läks ta, kaasas mitu hirmu.
Hiiumaalt minnes oli Innal hirm, kas ta teeb vahet mäestikuhaigusel ja väsimusel. Teiseks kartis ta, et on teistest nõrgem. “Ei tahtnud, et keegi peaks minu pärast tippu minemise katkestama,” selgitas ta. Kuna esmaabi oli Inna vastutada, tekkis ka kolmas hirm: “Kuna mul meditsiinilist haridust pole, on vaid esmaabikoolitused, pelgasin, et kui juhtub mingi tõsine trauma, kas oskan siis abi anda.”
Nii rääkis Inna Lepik, kui sel nädalal Käina ujulas, tema töökohal kohtusime. Ometi läks nii, et just Inna oli nii nende kümne alpinisti seas, kes tõusid 6211 meetri kõrgusele Estonia mäetipule, aga ka nende kolme hulgas, kes käisid ära 7134meetrisel Lenini mäetipul.
Ümber ei mõelnud
Eestist sõideti välja 7. augustil ja esimene öö veedeti Kõrgõstanis Ošis, kust alustati teekonda baaslaagrisse. Enne Estoniale tõusu veedeti nädal baaslaagris. Aklimatiseerumiseks tehti sealt lühikesi matku üles ja laagrisse tagasi: 4400 m kõrgusele, sealt omakorda 5100 m kõrgusele Juhhinile, seejärel taas alla 4400 m peale. Inna selgitas, et mäestiku­õhuga harjumiseks tuleb liikuda eri kõrguste vahel, ka ööbimine 4400 m kõrgusel oli aklimatiseerumiseks vajalik.
“Meiega koos oli kuueliikmeline trekingugrupp Eestist, kelle eesmärgiks oli minna Juhhinile, kuuest jõudis tippu kolm, kelle jaoks oli juba see ränk katsumus, aga see mind ümber mõtlema ei pannud,” rääkis Lepik.
Kott pool kehakaalust
Juhhinil veedeti aega, pildistati ja sealt paistsid kätte nii Estonia kui Latvija tipp. Lätlastel, kes oma tipul tahtsid ära käia, matk ebaõnnestus, sest nad olid valinud raske marsruudi. Nad oleksid pidanud minema 1800 meetrit peaaegu vertikaalset mäekülge pidi üles, vahepeal tegema külm­ööbimise, st ilma telgita.
Nädalaga harjusid eestlased kõrgustega ja sõit läks edasi Tadžikistani, kust sai Estonia peale tõusma hakata. Sõit võttis terve päeva, õhtuks jõuti matkarajooni. “Keeruline oli see, et me ei saanud masinaga nii lähedale, kui tahtsime. Kohutav oli, et kui me õhtul pimedas kohale jõudsime, ei saanud masinad edasi liikuda, sest suured kivimürakad olid ees, ühel pool jõgi, teisel pool mäenõlv. Ei jäänud muud üle, kui pidime võtma oma matka­kotid ja mööda mäenõlva ülespoole tõusma, et teisele poole kive saada – kivide otsas ööbida ju ei saanud.”
See oli esimene kord, kui Inna pidi täisvarustuses koti selga võtma ja kuna ka käimiskepid olid transpordiasendis kotti pakitud, läks ta mööda mäenõlva neljakäpukil üles. “Kott oli nii raske, mõtlesin, kas ma terve järgmise päeva pean seda tassima, aga järgmisel päeval harjusin ära,” muheles Inna, kes kaalub vaid 52 kilogrammi, tema matkakott aga 24 kilogrammi.
Vesi tahtis ära viia
Sinnamaani oli kõik kulgenud lahedalt, kuigi pisut mäe­haigust tuli ette: kellelgi valutas pea, oli unetust ja isutust, palju oli seedehäireid.
“See oli hämmastav grupp, mõned küll tundsid omavahel, aga enamik olime võõrad, kuid sellegipoolest saime väga hästi hakkama,” kiitis Inna tagantjärele.
Estonia tippu tõusti viis päeva. Radu seal sisse tallatud pole ja nii tuli teed otsida. “Otsimine tegi tõusu keeruliseks, aeg-ajalt leidsime end tupikust, tuli jälle tagasi minna ja mujalt teed otsida,” rääkis Inna. Ööbiti telkides just seal, kus öö kätte tuli.
Inna jaoks oli väikese kehakaalu tõttu kõige raskem kärestikuliste jõgede ületamine. Madalamates kohtades, kus vesi alla põlve, tuli jõest läbi minna, aga vool oli nii kiire, et kandis ta ära. Nii võtsid tugevamad mehed ta kaenlasse ja aitasid üle. “Ühest jõest viidi mind lausa soolakotina üle,” naeris Inna.
Seal jäi maha grupi kõige vanem liige, 71aastane Heiki Erm, kes teistega ühes tempos püsida ei suutnud. Ta jäi ootama, millal teised laskuvad, et koos alla jõuda.
Tippu jõuti 22. augustil, selleks tuli enne ühes kohas laskuda ja pärast köite abil jälle üles ronida. Viiest päevast vaid kahel olid alpinistidel jalas “kassid” ehk jäänaelad, kiviklibul neid vaja polnud. Varustus pidas vastu ja Estonia tippu jõuti kümnekesi. Margit Salmeril jäi tipust umbes 100 meetrit puudu. “Mägi oli seal selline, et aeglaselt tõusis, ülevalpool oli pind jäine ja liustikulõhesid täis, pidime nagu serpentiinis minema… Me ei saanud Margitit oodata, sest ilm sundis laskuma ja laskudes võtsime ta jälle kaasa. Eks tal oli kahju küll…”
Killuke Hiiumaad on nüüd tänu Innale Estonia tipus Ristnast kaasavõetud õnnekivi näol, millel kiri Muku. See on Hiiumaa matkaklubi, kuhu ka Inna kuulub, hiiukeelne nimi, mis tähendab ilusat, toredat, mõnusat.
Edasi Lenini tippu
Estonial käidud, otsustati tõusta ka Lenini mäetipule. “See oli meil vaikselt plaanis, valjusti me sellest väga ei rääkinud,” ütles Inna. “Lenini tipp on selle piirkonna üks käidavamaid tippe üle maailma. Seega oli ka loogiline, et kui aklimatiseerumine tehtud, Leninile edasi minna.”
Kaks meest matkajate grupist Leninit vallutama ei läinud, kuna neil läksid lapsed esimesse klassi ja nad tahtsid sellest tähtsast päevast osa saada. Maha jäi ka Margus Proos, keda kimbutasid tervise­probleemid ja kellel Eestis avastati keskkõrva­põletik. Nii asuti seitsmekesi uut tõusu võtma.
Lenini tipp on 7134 m kõrgusel ja võrreldes Estoniaga üks “voorimise koht”, kuhu kerge minna. Siiski tuli ka seal ette hirmutav moment. Kui eestlased jõudsid Lenini 3600 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, oli vahetult enne seda juhtunud õnnetus kolme inimesega. Üks korealane, kes aklimatiseerumist eiras, oli teises laagris surnud, kogenud mäegiid ja üks naine aga kadunuks jäänud. Arvati, et nad kukkusid liustikulõhesse.
Kolmekesi tipus
4400 m pealt oli järgmisesse laagrisse ränk tõus ja palju lõhesid, üle suuremate lõhede olid redelid pandud. Siin jäi maha grupijuht Raivo Plumer. Kuuekesi oldi ülemises laagris 6100 m kõrgusel ja otsustati öösel tippu minema hakata. Ka seal jäi maha üks mees, kel enesetunne kehv. Jätkati viiekesi ja taas jäi kaks meest maha. Hiljem selgus, et üks neist pöördus varsti tagasi, teine jõudis 6800 m kõrgusele. “Kui olime tipus ära käinud, siis leidsime ta ja arvasime, et on parem, kui ta koos meiega alla tuleb. Mägedes haigused võimenduvad ja kehva enesetunde korral on parim ravim laskumine,” meenutas Inna.
Ta tunnistas, et ka tal endal oli väsimus kallal, aga tahtmine oli nii suur. Matkal põdes ta läbi hambapõletiku, hea, et apteegis leidus antibiootikume. Leninile minnes oli õhutemperatuur -19 kraadi, tuulekülmaga -32 kraadi. “Meestel külmusid näpuotsad ära, aga mul vist käib veri rohkem ringi,” naeris Inna.
Tippu jõudsid nad kolme päevaga, 31. augustil ja vaid kolmekesi: Inna Lepik, Priit Jaagand ja Argo Mere. “Mägedes on väga oluline ilm, see meid soosis ja meil jäi alla tulles veel kolm varupäeva,” rääkis Inna. Ta tõi näiteks, et üht gruppi ilm ei soosinud ja neil tuli neli ööd veeta kõige ülemises laagris 6100 m kõrgusel, aga tippu nad ikkagi ei jõudnud. “Tuuled olid üleval nii tugevad, et need oleksid minusuguse mäelt minema pühkinud,” nentis Inna.
Kui Inna Lepik Rohuküla sadamasse jõudis, tajus ta esmakordselt kui soolane on mereõhk ja koju jõudes läks kohe poodi heeringa järele. “Eesti on nii ilus, kui siia tagasi tuled!” ütles ta.

 

Kui Inna Lepik Estonia mäetipu vallutamis­retkelt tagasi jõudis, ootas teda koduväraval kiri: “Tere tulemast tagasi, meie kangelane!”, aga teele läks ta, kaasas mitu hirmu.
JAANUS KÕRV
jaanus.korv@hiiuleht.ee
Hiiumaalt minnes oli Innal hirm, kas ta teeb vahet mäestikuhaigusel ja väsimusel. Teiseks kartis ta, et on teistest nõrgem. “Ei tahtnud, et keegi peaks minu pärast tippu minemise katkestama,” selgitas ta. Kuna esmaabi oli Inna vastutada, tekkis ka kolmas hirm: “Kuna mul meditsiinilist haridust pole, on vaid esmaabikoolitused, pelgasin, et kui juhtub mingi tõsine trauma, kas oskan siis abi anda.”
Nii rääkis Inna Lepik, kui sel nädalal Käina ujulas, tema töökohal kohtusime. Ometi läks nii, et just Inna oli nii nende kümne alpinisti seas, kes tõusid 6211 meetri kõrgusele Estonia mäetipule, aga ka nende kolme hulgas, kes käisid ära 7134meetrisel Lenini mäetipul.
Ümber ei mõelnud
Eestist sõideti välja 7. augustil ja esimene öö veedeti Kõrgõstanis Ošis, kust alustati teekonda baaslaagrisse. Enne Estoniale tõusu veedeti nädal baaslaagris. Aklimatiseerumiseks tehti sealt lühikesi matku üles ja laagrisse tagasi: 4400 m
kõrgusele, sealt omakorda 5100 m kõrgusele Juhhinile,
seejärel taas alla 4400 m peale. Inna selgitas, et mäestiku­õhuga harjumiseks tuleb liikuda eri kõrguste vahel, ka ööbimine 4400 m kõrgusel oli aklimatiseerumiseks vajalik.
“Meiega koos oli kuueliikmeline trekingugrupp Eestist, kelle eesmärgiks oli minna Juhhinile, kuuest jõudis tippu kolm, kelle jaoks oli juba see ränk katsumus, aga see mind ümber mõtlema ei pannud,” rääkis Lepik.
Kott pool kehakaalust
Juhhinil veedeti aega, pildistati ja sealt paistsid kätte nii Estonia kui Latvija tipp. Lätlastel, kes oma tipul tahtsid ära käia, matk ebaõnnestus, sest nad olid valinud raske marsruudi. Nad oleksid pidanud minema 1800 meetrit peaaegu vertikaalset mäekülge pidi üles, vahepeal tegema külm­ööbimise, st ilma telgita.
Nädalaga harjusid eestlased kõrgustega ja sõit läks edasi Tadžikistani, kust sai Estonia peale tõusma hakata. Sõit võttis terve päeva, õhtuks jõuti matkarajooni. “Keeruline oli see, et me ei saanud masinaga nii lähedale, kui tahtsime. Kohutav oli, et kui me õhtul pimedas kohale jõudsime, ei saanud masinad edasi liikuda, sest suured kivimürakad olid ees, ühel pool jõgi, teisel pool mäenõlv. Ei jäänud muud üle, kui pidime võtma oma matka­kotid ja mööda mäenõlva ülespoole tõusma, et teisele poole kive saada – kivide otsas ööbida ju ei saanud.”
See oli esimene kord, kui Inna pidi täisvarustuses koti selga võtma ja kuna ka käimiskepid olid transpordiasendis kotti pakitud, läks ta mööda mäenõlva neljakäpukil üles. “Kott oli nii raske, mõtlesin, kas ma terve järgmise päeva pean seda tassima, aga järgmisel päeval harjusin ära,” muheles Inna, kes kaalub vaid 52 kilogrammi, tema matkakott aga 24 kilogrammi.
Vesi tahtis ära viia
Sinnamaani oli kõik kulgenud lahedalt, kuigi pisut mäe­haigust tuli ette: kellelgi valutas pea, oli unetust ja isutust, palju oli seedehäireid.
“See oli hämmastav grupp, mõned küll tundsid omavahel, aga enamik olime võõrad, kuid sellegipoolest saime väga hästi hakkama,” kiitis Inna tagantjärele.
Estonia tippu tõusti viis päeva. Radu seal sisse tallatud pole ja nii tuli teed otsida. “Otsimine tegi tõusu keeruliseks, aeg-ajalt leidsime end tupikust, tuli jälle tagasi minna ja mujalt teed otsida,” rääkis Inna. Ööbiti telkides just seal, kus öö kätte tuli.
Inna jaoks oli väikese kehakaalu tõttu kõige raskem kärestikuliste jõgede ületamine. Madalamates kohtades, kus vesi alla põlve, tuli jõest läbi minna, aga vool oli nii kiire, et kandis ta ära. Nii võtsid tugevamad mehed ta kaenlasse ja aitasid üle. “Ühest jõest viidi mind lausa soolakotina üle,” naeris Inna.
Seal jäi maha grupi kõige vanem liige, 71aastane Heiki Erm, kes teistega ühes tempos püsida ei suutnud. Ta jäi ootama, millal teised laskuvad, et koos alla jõuda.
Tippu jõuti 22. augustil, selleks tuli enne ühes kohas laskuda ja pärast köite abil jälle üles ronida. Viiest päevast vaid kahel olid alpinistidel jalas “kassid” ehk jäänaelad, kiviklibul neid vaja polnud. Varustus pidas vastu ja Estonia tippu jõuti kümnekesi. Margit Salmeril jäi tipust umbes 100 meetrit puudu. “Mägi oli seal selline, et aeglaselt tõusis, ülevalpool oli pind jäine ja liustikulõhesid täis, pidime nagu serpentiinis minema… Me ei saanud Margitit oodata, sest ilm sundis laskuma ja laskudes võtsime ta jälle kaasa. Eks tal oli kahju küll…”
Killuke Hiiumaad on nüüd tänu Innale Estonia tipus Ristnast kaasavõetud õnnekivi näol, millel kiri Muku. See on Hiiumaa matkaklubi, kuhu ka Inna kuulub, hiiukeelne nimi, mis tähendab ilusat, toredat, mõnusat.
Edasi Lenini tippu
Estonial käidud, otsustati tõusta ka Lenini mäetipule. “See oli meil vaikselt plaanis, valjusti me sellest väga ei rääkinud,” ütles Inna. “Lenini tipp on selle piirkonna üks käidavamaid tippe üle maailma. Seega oli ka loogiline, et kui aklimatiseerumine tehtud, Leninile edasi minna.”
Kaks meest matkajate grupist Leninit vallutama ei läinud, kuna neil läksid lapsed esimesse klassi ja nad tahtsid sellest tähtsast päevast osa saada. Maha jäi ka Margus Proos, keda kimbutasid tervise­probleemid ja kellel Eestis avastati keskkõrva­põletik. Nii asuti seitsmekesi uut tõusu võtma.
Lenini tipp on 7134 m kõrgusel ja võrreldes Estoniaga üks “voorimise koht”, kuhu kerge minna. Siiski tuli ka seal ette hirmutav moment. Kui eestlased jõudsid Lenini 3600 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, oli vahetult enne seda juhtunud õnnetus kolme inimesega. Üks korealane, kes aklimatiseerumist eiras, oli teises laagris surnud, kogenud mäegiid ja üks naine aga kadunuks jäänud. Arvati, et nad kukkusid liustikulõhesse.
Kolmekesi tipus
4400 m pealt oli järgmisesse laagrisse ränk tõus ja palju lõhesid, üle suuremate lõhede olid redelid pandud. Siin jäi maha grupijuht Raivo Plumer. Kuuekesi oldi ülemises laagris 6100 m kõrgusel ja otsustati öösel tippu minema hakata. Ka seal jäi maha üks mees, kel enesetunne kehv. Jätkati viiekesi ja taas jäi kaks meest maha. Hiljem selgus, et üks neist pöördus varsti tagasi, teine jõudis 6800 m kõrgusele. “Kui olime tipus ära käinud, siis leidsime ta ja arvasime, et on parem, kui ta koos meiega alla tuleb. Mägedes haigused võimenduvad ja kehva enesetunde korral on parim ravim laskumine,” meenutas Inna.
Ta tunnistas, et ka tal endal oli väsimus kallal, aga tahtmine oli nii suur. Matkal põdes ta läbi hambapõletiku, hea, et apteegis leidus antibiootikume. Leninile minnes oli õhutemperatuur -19 kraadi, tuulekülmaga -32 kraadi. “Meestel külmusid näpuotsad ära, aga mul vist käib veri rohkem ringi,” naeris Inna.
Tippu jõudsid nad kolme päevaga, 31. augustil ja vaid kolmekesi: Inna Lepik, Priit Jaagand ja Argo Mere. “Mägedes on väga oluline ilm, see meid soosis ja meil jäi alla tulles veel kolm varupäeva,” rääkis Inna. Ta tõi näiteks, et üht gruppi ilm ei soosinud ja neil tuli neli ööd veeta kõige ülemises laagris 6100 m kõrgusel, aga tippu nad ikkagi ei jõudnud. “Tuuled olid üleval nii tugevad, et need oleksid minusuguse mäelt minema pühkinud,” nentis Inna.
Kui Inna Lepik Rohuküla sadamasse jõudis, tajus ta esmakordselt kui soolane on mereõhk ja koju jõudes läks kohe poodi heeringa järele. “Eesti on nii ilus, kui siia tagasi tuled!” ütles ta.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411