Reede, august 17, 2018
 

Reet Linna kogub materjali

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Armastatud saatejuht Reet Linna, kelle kontol sadu telesaateid, käis esmaspäeval-teisi­päeval Hiiu saarel uue hooaja teemasid otsimas. Kohtusime temaga Kärdlas Vabrikuväljakul ja ammuste tuttavatena tegime inter­vjuu sina-vormis.
Esmalt tahan tänada selle eest, et “Prillitoosi” saadet teed. Mitte ainult sellepärast, et ma ea poolest Prillitoosi klubisse kuulun, ka noortel oleks kasulik neid saateid vaadata.
Reet Linna: Aga nad vaatavadki. Ma olen teinud sellest koguperesaate ja vaatajaskond on hästi laiaks läinud. Pered söödavad hommikul lapsi, teevad siis teleka lahti ja minu eesmärk on, et noored õpivad vanadelt ja vanad noortelt.
Palju saateid oled teinud?
RL: Kõiki saateid või? Ei, ma ei tea, aga mul saab järgmine aasta 50 aastat Eesti tele­visioonis oldud – see on juba märkimisväärne. Jah, ma läksin 1969 ETVsse tööle… olen jõudnud ilmselt sadu saateid teha.
Mis tõi Hiiumaale?
RL: Vaata, kui meil hooaeg lõpeb, siis peame mõtlema sellele, et sügisest oleks jälle midagi põnevat pakkuda. Me käime suvel mööda Eestimaad ringi, ei taha olla ainult Tallinna kesksed. Elu ei ole ainult Tallinnas – igal pool on. Me käisime juba juunis Pärnus, Paides, Narvas, Rakveres, Narva-Jõesuus, Saaremaal olime, nüüd Hiiumaal. Teeme inimestest persoonilugusid, nõuandelugusid on praguseks veel vähe kogunenud. Tulime just Ave Alavainu juurest.
Kas vaatad oma saateid hiljem ka ja kirud, et mõni asi oleks võinud teisiti olla?
RL: Tegelikult vaatan saate enne eetrisseminekut alati üle, et kas kõik on okei, kas pole vigu, kas tiitrid korras. Vahel ikka juhtub, et pole päris õige. Kui ma tööl vaatan kriitiliselt, siis hommikul kodus vaatan ka küll kriitiliselt, aga nagu tavaline televaataja ehk nagu üks korralik eakas inimene vaatab. (Naerab)
Mida telerist jälgid, kas on mõni lemmiksaade?
RL: Olen üsna suur teleka­vaataja, sest õhtuti olen kodus ja kuna mul on kanged prillid, siis õhtuvalguses enam lugeda ei saa ega tahagi. Mulle meeldib hästi palju filme vaadata, praegu jookseb meil ETV pealt Vene film “Katariina”. Samas vaatan ka kõiki neid Superstaari-saateid, Suured ja väikesed tähed… Ma olen eluaeg meelelahutusega tegelenud ja vaatan ka, mis teised teevad. Mulle väga meeldivad [Kristjan] Jõekalda ja [Teet] Margna – olen unistanud, et need saated oleks võinud meie kanalis olla.
Kunagi ütles Ants Lauter näitlejatele, et peab olema erutus mõttest, näen, et Sul on see kogu aeg olemas.
RL: Vaata, ma üritan ju inimeste käest küsida neid asju, mis mind ennast ka huvitavad. Teen “Prillitoosi” kaheksandat aastat ja olen ikka tahtnud, et sellest tulekski peresaade, mida pole üheski teises kanalis. Olen oma ema hooldades, tema on nüüd juba inglite juures, aru saanud, et ega väga vanad inimesed ei suuda keskenduda… Nii et ma pigem annan nõu nendele, kellel on elujõudu ja rõõmu ja hoolitsen, et saade oleks positiivne.
Kas täna olid kaamerate ees Ave Alavainu ja Baabade kohviku perenaised?
RL: Ei, Baabadest me täna ei tee, nad hakkavad hooaega lõpetama ja kohvik tühjavõitu, võib-olla tuleme siis, kui jälle on täismäng. Eile tegime loo Evelin Ilvesega, sest ma tahan alustada uut rubriiki – “Kuulsusega köögis”. Inimesi ju alati huvitab, milline ühe või teise kuulsuse köök on. Esimese kokkuleppe me saimegi Eveliniga, kes rääkis, millisest köögist ta on unistanud ja ta tegi meile ka ühe koogi. “Kuulsusega köögis” üritan käivitada, et uuel hooajal oleks jälle midagi teistmoodi. Siis tegime veel loo vanast tuttavast Aivar Viidikust, kellega Maalehega laulusaateid koos tegime. Mis me veel tegime? Ahjaa – Ungru restos käisime! Ja selle mõttega, et natuke ajalugu ka juurde mässida. Mõte tuli seepärast, et ma käisin sel aastal presidendi vastuvõtul ja seesama Ungru resto pakkus seal oma snäkki. Nad on noored inimesed, kes mandrilt Hiiumaale elama tulnud ja resto vanasse muinsuskaitse all oleva Ungru krahvi tollimajja ilusti taastanud. See oli väga tore kohtumine.
Kas vahel ka puhkad?
RL: Sel suvel oligi erakordselt suur puhkus, kuna meil jäi ära laulusaade, sest Eesti televisioon ei soovinud seda enam teha. Vanasti oli mul ikka nii, et juuli oli puhkuse­kuu, samas kord nädalas sõitsime välja laulma, mis oli nagu hobi ja töö korraga, siis sel suvel oli see tühi. Mõtlesin, et ma lähen peast hulluks, kui nii kaua puhkama pean… Keetsin moosi, koristasin tube, hoidsin lapselapsi, neid on mul viis, ja sõitsin natuke mööda Eestimaad ringi. Nii ma end laadisin ja siis ühel päeval tundsin, et tegelikult peaks hakkama uusi mõtteid genereerima ja neid tuli…
Sa ju väsid niimoodi?
RL: Ei, ma väsin siis, kui ma seisan püsti ühe koha peal. Vaata, seisev vesi hakkabki haisema, parem on ikka liikuda. (Naerab) Ja nii kaua, kui liigud, läheb kõik hästi.
Mis Eestimaal
võiks praegu teisiti olla?
RL: Me marsime viimasel ajal bürokraatia poole, mida on kohutavalt! Seadusi, mis ei luba elu paremaks teha, on häirivalt palju – iga uus valitsus, mis tuleb, kukub luuaga pühkima ja muutma seda, mis enne juba toiminud. Bürokraatiaga põrkad kokku igal pool. Teine, mis häirib, on see, et inimestes on nagu tigedust, kadedust ja sappi sees, tiritakse luukeresid välja, et kellelegi koht kätte näidata. Vat, see mulle ei meeldi ja kellele see üldse meeldib. See teeb kurvaks.
Millega veel tegeled?
RL: Loomulikult käin ma laulmas, kutsutakse ikka veel. Tavaliselt koos Aare Jaamaga, kes ka Borkaga [Boris Lehtlaan] koos esineb. Ja midagi pole teha, laval mulle meeldib väga olla. Nüüd on tulemas vanavanemate päev ja eakate festival – need on kõik minu rida. Laulusõnu kirjutan, Tiiu ajakirja kirjutan kolumne.
Mis me lõpetuseks ütleme?
RL: Vaadake “Prillitoosi”… ja elame veel!

Armastatud saatejuht Reet Linna, kelle kontol sadu telesaateid, käis esmaspäeval-teisi­päeval Hiiu saarel uue hooaja teemasid otsimas. Kohtusime temaga Kärdlas Vabrikuväljakul ja ammuste tuttavatena tegime inter­vjuu sina-vormis.
Esmalt tahan tänada selle eest, et “Prillitoosi” saadet teed. Mitte ainult sellepärast, et ma ea poolest Prillitoosi klubisse kuulun, ka noortel oleks kasulik neid saateid vaadata.
Reet Linna: Aga nad vaatavadki. Ma olen teinud sellest koguperesaate ja vaatajaskond on hästi laiaks läinud. Pered söödavad hommikul lapsi, teevad siis teleka lahti ja minu eesmärk on, et noored õpivad vanadelt ja vanad noortelt.
Palju saateid oled teinud?
RL: Kõiki saateid või? Ei, ma ei tea, aga mul saab järgmine aasta 50 aastat Eesti tele­visioonis oldud – see on juba märkimisväärne. Jah, ma läksin 1969 ETVsse tööle… olen jõudnud ilmselt sadu saateid teha.
Mis tõi Hiiumaale?
RL: Vaata, kui meil hooaeg lõpeb, siis peame mõtlema sellele, et sügisest oleks jälle midagi põnevat pakkuda. Me käime suvel mööda Eestimaad ringi, ei taha olla ainult Tallinna kesksed. Elu ei ole ainult Tallinnas – igal pool on. Me käisime juba juunis Pärnus, Paides, Narvas, Rakveres, Narva-Jõesuus, Saaremaal olime, nüüd Hiiumaal. Teeme inimestest persoonilugusid, nõuandelugusid on praguseks veel vähe kogunenud. Tulime just Ave Alavainu juurest.
Kas vaatad oma saateid hiljem ka ja kirud, et mõni asi oleks võinud teisiti olla?
RL: Tegelikult vaatan saate enne eetrisseminekut alati üle, et kas kõik on okei, kas pole vigu, kas tiitrid korras. Vahel ikka juhtub, et pole päris õige. Kui ma tööl vaatan kriitiliselt, siis hommikul kodus vaatan ka küll kriitiliselt, aga nagu tavaline televaataja ehk nagu üks korralik eakas inimene vaatab. (Naerab)
Mida telerist jälgid, kas on mõni lemmiksaade?
RL: Olen üsna suur teleka­vaataja, sest õhtuti olen kodus ja kuna mul on kanged prillid, siis õhtuvalguses enam lugeda ei saa ega tahagi. Mulle meeldib hästi palju filme vaadata, praegu jookseb meil ETV pealt Vene film “Katariina”. Samas vaatan ka kõiki neid Superstaari-saateid, Suured ja väikesed tähed… Ma olen eluaeg meelelahutusega tegelenud ja vaatan ka, mis teised teevad. Mulle väga meeldivad [Kristjan] Jõekalda ja [Teet] Margna – olen unistanud, et need saated oleks võinud meie kanalis olla.
Kunagi ütles Ants Lauter näitlejatele, et peab olema erutus mõttest, näen, et Sul on see kogu aeg olemas.
RL: Vaata, ma üritan ju inimeste käest küsida neid asju, mis mind ennast ka huvitavad. Teen “Prillitoosi” kaheksandat aastat ja olen ikka tahtnud, et sellest tulekski peresaade, mida pole üheski teises kanalis. Olen oma ema hooldades, tema on nüüd juba inglite juures, aru saanud, et ega väga vanad inimesed ei suuda keskenduda… Nii et ma pigem annan nõu nendele, kellel on elujõudu ja rõõmu ja hoolitsen, et saade oleks positiivne.
Kas täna olid kaamerate ees Ave Alavainu ja Baabade kohviku perenaised?
RL: Ei, Baabadest me täna ei tee, nad hakkavad hooaega lõpetama ja kohvik tühjavõitu, võib-olla tuleme siis, kui jälle on täismäng. Eile tegime loo Evelin Ilvesega, sest ma tahan alustada uut rubriiki – “Kuulsusega köögis”. Inimesi ju alati huvitab, milline ühe või teise kuulsuse köök on. Esimese kokkuleppe me saimegi Eveliniga, kes rääkis, millisest köögist ta on unistanud ja ta tegi meile ka ühe koogi. “Kuulsusega köögis” üritan käivitada, et uuel hooajal oleks jälle midagi teistmoodi. Siis tegime veel loo vanast tuttavast Aivar Viidikust, kellega Maalehega laulusaateid koos tegime. Mis me veel tegime? Ahjaa – Ungru restos käisime! Ja selle mõttega, et natuke ajalugu ka juurde mässida. Mõte tuli seepärast, et ma käisin sel aastal presidendi vastuvõtul ja seesama Ungru resto pakkus seal oma snäkki. Nad on noored inimesed, kes mandrilt Hiiumaale elama tulnud ja resto vanasse muinsuskaitse all oleva Ungru krahvi tollimajja ilusti taastanud. See oli väga tore kohtumine.
Kas vahel ka puhkad?
RL: Sel suvel oligi erakordselt suur puhkus, kuna meil jäi ära laulusaade, sest Eesti televisioon ei soovinud seda enam teha. Vanasti oli mul ikka nii, et juuli oli puhkuse­kuu, samas kord nädalas sõitsime välja laulma, mis oli nagu hobi ja töö korraga, siis sel suvel oli see tühi. Mõtlesin, et ma lähen peast hulluks, kui nii kaua puhkama pean… Keetsin moosi, koristasin tube, hoidsin lapselapsi, neid on mul viis, ja sõitsin natuke mööda Eestimaad ringi. Nii ma end laadisin ja siis ühel päeval tundsin, et tegelikult peaks hakkama uusi mõtteid genereerima ja neid tuli…
Sa ju väsid niimoodi?
RL: Ei, ma väsin siis, kui ma seisan püsti ühe koha peal. Vaata, seisev vesi hakkabki haisema, parem on ikka liikuda. (Naerab) Ja nii kaua, kui liigud, läheb kõik hästi.
Mis Eestimaal
võiks praegu teisiti olla?
RL: Me marsime viimasel ajal bürokraatia poole, mida on kohutavalt! Seadusi, mis ei luba elu paremaks teha, on häirivalt palju – iga uus valitsus, mis tuleb, kukub luuaga pühkima ja muutma seda, mis enne juba toiminud. Bürokraatiaga põrkad kokku igal pool. Teine, mis häirib, on see, et inimestes on nagu tigedust, kadedust ja sappi sees, tiritakse luukeresid välja, et kellelegi koht kätte näidata. Vat, see mulle ei meeldi ja kellele see üldse meeldib. See teeb kurvaks.
Millega veel tegeled?
RL: Loomulikult käin ma laulmas, kutsutakse ikka veel. Tavaliselt koos Aare Jaamaga, kes ka Borkaga [Boris Lehtlaan] koos esineb. Ja midagi pole teha, laval mulle meeldib väga olla. Nüüd on tulemas vanavanemate päev ja eakate festival – need on kõik minu rida. Laulusõnu kirjutan, Tiiu ajakirja kirjutan kolumne.
Mis me lõpetuseks ütleme?
RL: Vaadake “Prillitoosi”… ja elame veel!

Küsis JAANUS KÕRV

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411