Reede, august 31, 2018
 

Alavainu andis emakeeleõpetajatele topelttunni

Harda Roosna | Hiiu Leht
Meie oma klassik Ave Alavainu sai kooliaasta eel võimaluse anda kirjandustundi poolesajale emakeele­õpetajale – see oli topelttund nii aja kui sisu mõttes.
Eesti emakeele õpetajate selts pidas oma tänavust suvekooli Hiiumaal Kalana puhkekülas. Seltsis on umbes 700 liiget ja suvekoolis osales neid pool­sada. Kohalikuks vastuvõtjaks ja kirjanduslikuks giidiks oli Hiiumaa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiiu Heldema.
Saarel veedetud kolme päeva jooksul kohtusid õpetajad helilooja Erkki-Sven Tüüriga, keeleteadlase Järvi Koklaga ja luuletaja Paul-Eerik Rummoga. Nimekirjas viimane oli kohtumine Ave Vita! perenaisega. Päevale sobilikult Marie Underi kübara ja Betti Alveri pärlitega ehitud Ave Alavainu võttis õpetajaid vastu keskuse vana kohtu­maja trepil.
“Miks ma alustan teiega siit – aga sellepärast, et sisse­juhatus on kirjanduslik,” teatas Alavainu. Ja rääkis, kuidas tema sellesse majja sattus, mis seal enne oli, milline seos on maja trepil, Faro saare fossiilidel ja ükssarvikutel ning kust on pärit kübar ja pärlid, mida ta kannab.
Ave Vita! saalikesse mahutas Alavainu kõik 50 emakeeleõpetajat kuidagimoodi ära ja siis tuli igaühel panna nimi kirja kontoriraamatusse. Külastajate number muide, oli selleks ajaks kasvanud 3257ni.
Poodiumile, millel kunagi istus kohtunik, oli Alavainu katnud külalistele laua oma teostega. Nõukogudeajal välja antud üksikute teoste ja iseseisvas Eestis ilmunute piiri märkis tema üks kõnnikeppe.
“Kõik need on ainueksemplarid,” viipas luuletaja käega oma teoseid esitledes. “Olin viiekümneaastane, kui Eesti vabariik tuli ja nõukogudeajal ilmus mul ainult kolm kogu,” nentis Alavainu, et ta parimad loomeaastad jäid aega, mil teda ei avaldatud.
Kogu enne esimest kogu
Kõige rariteetsemaks nimetas luuletaja üht kogu, mis ilmus aastal 1971, enne tema esimest ametlikku kogu põranda­aluse trükisena. Selle mustal kaanel on valge joonega joonistatud labürint ja kaks korda punases kirjas autori nimi, Ave Alavainu.
“See oli niisugune asi, mille eest kinni pandi – vanemad inimesed teavad, mis see tähendas, kui raamat ilmub ilma tsensuurita, ilma impressumita,” märkis luuletaja.
Alavainu tunnistas, et selle raamatu ilmumine oli tema jaoks otsekui “puuga pähe saamine” ja ta ei tea tänase päevani, kes seda tegi. Ainult kahtlustab, kes see võis olla. Kogumikku olid kokku korjatud luuletused, mis levisid tudengite seas käsitsi ümberkirjutatuna käest kätte.
Luuletaja luges ühest tollasest arvustusest, mida talle süüks pandi: “Ei ole ühiskondlikku kõlapinda, ei ole sotsiaalselt aktiivne, liiga emotsionaalne, kitsalt isiklik – kõik hädad, ju siis nõukogu­dele ei sobinud.” Alavainu kurtis muret heale sõbrale, sõber selekteeris ta luuletused, mis kõlbab ja mis mitte, Alavainu viis need kirjastusse ja ennäe imet! – esimene luulekogumik ilmuski.
Pihlakad said kokku
Ühe Alavainu raamatu kaanel on Leonhard Merzini maalitud lumised pihlamarjad ja luuletaja rääkis, kuidas see sinna sai. “Me olime ühel ajal Taagepera sanatooriumis, tema oli seal viinaravi poole peal ja mina olin intelligentide poole peal,” ütles Ave. (Naer saalis)
“Suhtlesime ja tema maalis, mina luuletasin ja kirjutasin ja siis tuleb Leo ja ütleb: “Ma tegin sulle ühe pildi”, aga mina olin samal ajal kirjutanud luuletuse: “Küll võib külm ja kole olla pihlamarjul lume all/ küpsed, pakil, eluks valla, aga… lumekorra all.// Tuleb tuul ja lumi langeb/ siis on linnukari jaol, – / nälginud ja külmast kanged.// Pihlapuu on kõigi jaoks.” Täitsa samaaegselt.”
Alavainu nimetas oma praeguseks ihudisaineriks Ilona Gurjanovat ja tsiteeris “väga lühikest salmi”, mille ta temale pühendas: “Minu nõudmised elule on väga väikesed – mulle piisab parimast.” (Naer saalis)
Paberitega nõid
Veel rääkis Alavainu, kuidas ta juba iseseisvusajal käis nõiakoolis ja sai nõiapaberid. Tunnistusel on kirjas, et ta on läbinud juhitava meditatsiooni programmi ja komisjon otsustas talle anda ekstrasenss-instruktori kutse. Koolitusele läks ta kui Rahva Hääle lähetatud ajakirjanik ja ka nendest kuuest päevast sai kokku raamatuke “Arstiks kuue päevaga”.
“See on nagu hoiatuseks inimestele, et ärge minge igasuguste idiootide juurde ja raamatu lõpus on öeldud: “Kui te tahate kindlasti oma rahast lahti saada, siis tulge minu juurde.”” (Naer saalis)
Siis sai Ave lapselapse ja nagu kirjanikust vanaemale kohane, otsustas, et esimene kingitus vastsündinule peab olema raamat. Sõitis siis tasuta Selveri bussiga Selverisse ja ennäe! sobilik raamat kohe olemas. Kui ta seda aga lappama ja luuletusi lugema hakkas, sai ta tõelise pettumuse osaliseks. Ave etteloetud raiuva rütmiga värsid kutsusid esile ägeda naeru.
“Ja siis mina mõtlesin, et esimene lapselaps ja seda mina küll ei saada,” ütles Alavainu. Nii luuletas ta ise kaksteist luuletust, iga kuu kohta ühe ja palus raamatukese kujundada Ilona Gurjanoval.
Lugusid, mis saali naerma ajasid ja teistsuguseid, mis mõtlema panid, puistas Alavainu nagu käisest ja poolteist tundi tema loomingu tutvustust, mis vaikselt joonistas välja ka autori portree, läks kui lennates.
Teejuht luule juurde
Kui jõudis kätte hüvastijätu aeg, tõusis püsti Tartu Miina Härma gümnaasiumi õpetaja Ivika Hein, kes üles kasvanud siinsamas saarel, näitas kaasas­olnud Alavainu raamatut “Mul on vaid sõnad” ja ütles, et see on esimene luulekogu, mis oli tal gümnaasiumi­ajal täiesti peas.
“Ma olen oma õpilaste peal katsetanud seda ja ka praegustele noortele läheb see väga hästi, eriti neile, kes ei ole varem luulega kokku puutunud – see juhatab inimese luule juurde,” rääkis Hein ja soovitas kolleegidel seda õpilastele pakkuda.
Hüvastijätuks tehti maja­trepil pilti – 50 õpetajat ja maal, mille Alavainu oma galerii seinalt maha võttis ja portreteeritule saatis. See on 17aastase Bibi Mai
Suumani portree, mille maalis meremaalija Merike Ennola Saimre (1946–2015).
Seejärel viis Tiiu Heldema õpetajad ekskursioonile “Kirjanduslikke paiku Hiiumaal”, mille kohta üks õpetaja kirjutas tagasisidena: “Sinu ekskursiooni mööda Hiiumaa kirjanduslikke paiku oleksin valmis kuulama hommikust õhtuni.”

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411