Teisipäev, august 7, 2018
 

Millest kõneleb Soonlepas esietenduv “Muna”

Reedel tõi Soonlepa karjamõisa palju rahvast ühepäevakohvik Pegasus. Juba laupäeval on sinna taas põhjust minna – esietendub Theatrumi
“Muna”. Esietendus, muide, on juba välja müüdud. Selle eel osalesid vestlusringis näitlejad Risto Vaidla, Maria Peterson, Helena Lotman (Pruuli), Elisabeth Peterson ja Helvin Kaljula, küsijaks autor ja lavastaja Andri Luup.
Milliseid etendusi sulle endale meeldib vaatamas käia või mida oled viimasel ajal teatris näinud?
Risto Vaidla: Mulle meeldib näha etendusi, kus inimesed teevad hingega asja. Teatrist lahkudes võiks sisse jääda see miski, nimetatagu seda tõstetud olekuks või lihtsalt puudutuseks, aga ideaalis peaks see tooma inimese tema tavapärasest rutiinist välja. Kui mõni etendus mind niiviisi mõjutab, siis seda võib lugeda õnnestumiseks.
Kuigi oled Hiiumaalt pärit, kas oled enne ka kodusaarel esietendust teinud? Kas kodukandis
on kuidagi erilisem esineda?
Risto Vaidla: Kunagi gümnaasiumi ajal, kui minusse alles teatripisik tekkimas oli, tõime ühe lavastuse Ave
Alavainu juhendamisel välja. See oli kooliteatri jaoks, aga nüüd peale lavakooli ei ole sellist võimalust olnud. Hiiumaa on ise juba niivõrd eriline koht, et juba sellepärast on siin väga tore mängida. Aga see tunne, et saad proovis käia ja pärast etendust ka ikka Hiiumaale jääda, teeb meele väga rõõmsaks. Ikka väga soe ja kodune tunne.
Kui peaksid paari lausega ütlema, siis mis sind selle tüki puhul kõige rohkem käivitas? On see lugu või inimesed, koht?
Risto Vaidla: Mind käivitas eelkõige see, et minuga võttis ühendust lavastaja, kellega mul varem pole kokkupuudet olnud ning kes soovis ja nägi mind selles rollis. See tekitas kohe erilisema tunde. Materjal ja inimesed on ka esimesest lugemisest peale olnud ääretult sümpaatsed. Lisaks veel asjaolu, et etendused toimuvad Hiiumaal, on eriti magusaks kirsiks tordil.
Mis teemad sulle kõige rohkem kõlama jäävad? Miks peaks inimesed etendust vaatama tulema
Risto Vaidla: Eriliselt tõusevad etendusest esile vaikus, enesepett, armastuse vajadus ja selle tagaotsimine. Inimesed peaksid tulema seda vaatama, sest seal käsitletakse üldinimlike teemasid, mis ei jäta kedagi külmaks. Lisaks on seal paras annus absurdi ja huumorit.
Sina kehastad velskrit, mis sind selle osaga seoses kõnetas?
Helvin Kaljula: Mind kõnetas enim just teema loom versus inimene, mis selles näidendis kõlab. Kui ühelt poolt loom lihtsalt paljuneb ja inimene endale kaaslast hoolega otsib, siis teisalt on loom jälle palju vahetum, lihtsam ja sirgjoonelisem. Ta ei jää armastusest või selle puudumisest väga hullusti haigeks, aga inimeseks olemine kätkeb endas keerukat enesepettuse võrgustikku ja peegelduste labürinti, mis justkui teeks kooselu palju sekeldusterohkemaks. Teisalt seisneb selles ka elu võlu, et inimene suudab nii vahetult ja lihtsalt elada nagu “loom” ja samas ka lisada sellele tasandile veel ka armastuse mõõtme.
Mis teema veel rõhulisena sinu jaoks tundus?
Helvin Kaljula: Võib-olla armastusejanu – tahe olla armastatud. See soov inimese sees on väga tugev ja kui unistus ei täitu ning sa pole teistele vajalik ei töö- ega eraelus, siis inimene justkui närtsib või seiskub. Teda võib väliselt inimeseks küll nimetada, aga ise on tal raske ennast nii terviklikult näha. Päris ilma teisteta ei eksisteeri, inimene peab tundma, et ta on teiste silmis vajalik.
Vaikus versus tühjus?
Maria Peterson: Vaikus ja tühjus on minu jaoks mõlemad väga laetud olekud. Mõlemad isegi laetumad kui heli ja täidetus. Nende peale ju kujuneb kogu loodu. Eimillestki saab midagi. Ja samas see eimiski ongi see tõeline miski. Minu jaoks. Selline paradoks. Vaikus on ka saladust täis. Ja salajast energiat. Sellest võib midagi saada. Ja kunagi ei tea, mis. Selles on oht ja turvalisus….ja nii edasi.
Mis teema oli Sinu jaoks kõige kõnekam?
Maria Peterson: Minu jaoks oligi see vaikuse teema kõige kõnekam. Vaikiv inimene. Milline jõud. Ja samas nõrkus. Teemana kõige kõnekam oli see, et on asjad, mida ei saa ära sõnastada. Mida ei saagi sõnades öelda. Ja need on kõige olulisemad asjad. Sõnadega võime luua täiesti väära pildi oma sisemusest. See võib tulla lihtsalt oskamatusest rääkida. Ja seda on igal pool, ka minu puhul kahjuks väga palju.
Mis on armastuse ja armumise vahe?
Maria Peterson: Armastus on pühendumine, otsus, arusaam. Igal juhul ei ole see sentimentaalne. Pigem igapäevane tegevus selles suunas, et see armastuse taim kasvaks. Armumine on tunne. Hetkeline, lühiajaline ja ei pruugi üle minna
armastuseks.
Sa mängid koos õde Elisabethiga? Mis tunne on õega koos laval?
Maria Peterson: Õega on väga tore mängida.
Armumine ja armastus, mis vahe neil on sinu silmis?
Elisabeth Peterson: Minu jaoks ei ole neil suurt vahet. Mõistete vahe, mida kindlasti on enne mind paremini analüüsitud. Minu elus, mulle tundub, on need kuidagi hästi segunenud omavahel.
Mis teema sind kõige enam kõnetas selle etenduse puhul?
Elisabeth Peterson: Mind kõnetas sisemise hääle kuulamise teema, mis minu jaoks selles etenduses on. Mõnikord arvame vist, et kui seda sisemist häält kuulame, siis oleme egoistlikud. Aga mulle tundub, et meie sisemised hääled tegelikult on loodud töötama üksteisega kooskõlas. Kui olen otsustanud sisemise hääle järgi, olen vajanud julgust, sest see hääl on teinekord humoorikas. Siis ma ei tea, miks teda usaldada ja mis ootab ees. Aga ees on tavaliselt oodanud midagi head. Näiteks õnn.
Sa tegeled ise ka muusikaga, mis on heli-
looming ja muusika sinu jaoks võrreldes öeldava sõnaga, etenduses on tegelaseks helilooja, kas sõnadel ja nootidel on suur vahe?
Elisabeth Peterson: Viisid millegi väljendamiseks on nad mõlemad. Ja kui see miski on tõene ja ilus, võivad mõlemad hinge puudutada. On olukordi, kus muusika ütleb rohkem kui sõnad. Ja on hetki, kus sõnadest piisabki ja muusika nende juurde oleks üleliigne.
Mis tunne on õega mängida koos ema ja tütart?
Elisabeth Peterson: Kui Maria minuga kunagi vanalinnas jalutas, taheti meid juba maalile jäädvustada – noor ema tütrega. Ühes eelmises lavastuses sain olla Maria kasutütar. Nüüd siis päristütar. Väga loomulik asjade käik.
Kas näidendi ja sinu enda elu vahel on ka mingi paralleel?
Helena Lotman (Pruuli): Mitte üks-ühele, aga paralleele on palju. Üheks oluliseks teemaks kirjutatud näidendis ja valmivas lavastuses on vaikus. Vaikus, mida ei julgeta vastu võtta, et kohtuda seal iseenda, oma mõtete, tunnete, tehtud ja veel langetamist vajavate otsustega. Mulle pakub nalja, aga teeb ka nukraks, kuidas paljud inimesed (ma ise kaasaarvatud) räägivad kogu aeg, kui kiire neil on. Seejuures meil kõigil kindlasti ongi hästi palju teha ja kiire. Aga väga julge oleks võtta endale päevi, kus meil ei ole kiire. Vastupidi. Päevi, mil me ei tee midagi peale mõtlemise ja vaikimise. Me ei tohiks nii palju rabeleda. Kartuses, et asjad jooksevad meie eest ära, jookseme ringi kui segased ja kaotame ära võimalused näha seda, mida näeb vaid pikalt ühe koha peal vaikselt jälgides.
Mismoodi sa sellesse truppi sattusid?
Helena Lotman (Pruuli): See oli eelmisel aastal rahvusvahelisel teatripäeval, kui Andri küsis minult, mida ma tuleval suvel teen. Mul oli selle üle väga hea meel. Olgugi et olin pea kõigi trupi-liikmetega varem ühel või teisel moel kokku puutunud (Andri, Maria, Elisabethi ja Helviniga keskkooli ajal, kui õppisin Lembit Petersoni teatriklassis, Ristoga tutvusime lavakunstikoolis), on see meie esimene ühine töö. Janiga kohtusime esmakordselt seda lavastust ette valmistama hakates. Tunne on selline nagu teaksime juba aastaid. Sellistest teemadest nagu “Munas”, on võimalik rääkida inimestega, kes suudavad ka elu raskematel hetkedel säilitada eluterve huumori. Minu kolleegidel on väga hea huumorimeel.
Kui peaksid paari lausega ütlema, siis mis on see mis sind selle tüki puhul kõige rohkem käivitas? On see lugu või inimesed, koht?
Helena Lotman (Pruuli): Esimeseks käivitajaks olid inimesed – teadsin, et Andri eestvedamisel ja sellise seltskonnaga ei tehta midagi lihtsalt niisama tegemise pärast. Nagu selgus õige pea, nii ka oli. Näidendis “Muna” on peale vaikuse teema läbivaks teemaks loomulikult ka miski, mida nimetatakse armastuseks, aga mis on midagi palju võimsamat, kui ükski sõna eales kokku võiks võtta. Otsus mängida “Muna” Hiiumaal oli samuti väga rõõmustav. Hiiumaa publik on alati väga tähelepanelik ja soe.
Mis teemad sulle endale kõige rohkem kõlama jäävad?
Milleks peaksid inimesed etendust vaatama tulema ja millega peaksid sellelt etenduselt lahkuma?
Helena Lotman (Pruuli): Nimetagem seda siis armastuseks. Kõik, kes on kunagi mõelnud selle üle, mis imeloom see armastus on, kuidas seda taltsutada, mida teha, kui ta ei taltu, mida ma teen, kui ma armastan, kelle jaoks ma armastan? Ja kõik, kes selle peale kunagi mõelnud ei ole – praegu on meiega koos selleks võimalus.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411