Reede, juuli 27, 2018
 

Saaremaine laukapuuvõsa

Tapio Vares | Hiiu Leht
Laukapuu (Prunus spinosa) on mulle nii-öelda vana tuttav.
2000. aasta maikuust mäletan Ojamaal Visby lähedal looniidulappe, servis valges õiepilves laukapuutihnikud. Vahepealseil aastail trehvasin laukapuid nägema muuseas Lõuna-Poolas. Olid toredad valevad padrikulaigud pastell-roheliste mägiheinamaade nõlvul. Ja mõne aasta eest Paldiski servas silmasin üht laukapuud kah. Ümarad sinakad viljamummud laiuval põõsakesel olid igatahes väga laukapuulikud. Aga et tegu kummalise inimmõjulise viljapuumetsaga, kus muuseas alõtšasid ja isegi aprikoosi-puid, siis kuis seal laukapuusse suhtuda? Üle väina Väike-Pakril olla laukapuud kunagi täiesti looduslikuna kasvanud. Muide, nüüd on laukapuud leitud Ruhnus ja isegi kusagil Lahemaal Pärispea
poolsaarel. Peamised, niiöelda klassikalised laukapuualad jäävad siiski LääneSaaremaale, eeskätt Kihelkonnast lõunakaarde.
Laukapuu kasvab istutatult mul ka koduaias. Kuigi ma õigupoolest ei salli juurevõsulisi puid-põõsaid, pean laukapuule siiski erandi tegema. Ikkagi oma kodumaine haruldane ploomipuu. Tänavu mais puhkes ta ohtralt õide ja koos naabruse punase tulbilaiguga nägi igati ilus välja. Ka sügisel tulevad viljapunnid on küllap täitsa toredad. Ikka vaadata, sest süüa nad suurt ei sündivat. Kui, siis vaid külmavõetult. Olgu see vägisi metsistuda tahtev laukapuu siis pealegi seal aia tagaservas heinamaa nurgas. Tuleb lihtsalt niita ja üritada leppida tema hullu juurevõsumise kombega.
Aastaid olen mõelnud, et ikkagi peaks laukapuutihnikud ka kodumaa looduses ära nägema. Ja ikka õiteajal. Tänavu viimaks juhtusin peaaegu õigel ajal Saaremaal olema ning tee viis just õigest laukapuude piirkonnast läbi. Ja näe, enne Kihelkonnat, Loonal, otse teeveeres, oligi üks imelik padrik! Kahjuks oli soor soojalaine juba mai keskpaigaks õied puha küljest pudistanud. Siiski  valendas taamal veel tükati midagi.
Täiesti keskeuroopalik tunne tuli peale. Põlluserva ja metsa piiril aina jätkus paari meetri kõrgune laukapuu-
võserik, sekka teist üsna sama juurevõsulist põõsast – verevat kontpuud. Männi-kuuse segamets läks ruttu üle laialehiseks koosluseks: puha vaher, pärn, tamm ja sarapuu, ka türnpuid ja kuslapuid. Siin see laukapuustik Saaremaal nüüd tõelisuses silmale näha oli. Katsuma aga ei tikkunud. Laukapuu kipub ju astlaline olema.
Teispool maanteed oli veel üks tore salumetsakild, kus lisandus viirpuu ja kah nagu laukapuu, ent liiga suur kuidagi? Jah, alati jääb võimalus, et sekka viskab näiteks metsistunud kreeki. Salu rohustus paistis nurmenukku, sinilille ja veidraid liitlehti. Kurekell? Seesama, keda mandril lapsepõlves konnakübaraks nimetasin. See, keda Hiiumaa looduses ma näinud polegi, ikka ainultt aiataimena. Kuid Saaremaal, nagu ka mandril, on kurekell täiesti tavaline taim. Ju siis oli too siingi kurekell, kahjuks õiteta veel.
Aga kust tuleb laukapuule tema nimi? Kui mõtlema hakata, siis mis pagana „laugas“. Nagu oleks mingi rabataim, ehkki tegelikult hoopis lubjaste kõrgemate paikade asukas.
Muidu leiab rahvalike taimenimetuste kohta huvitavat teavet Gustav Vilbaste Eesti taimenimetuste raamatust, ent laukapuu kohta kirjutab ta, et selle põõsa nime algupära on tume. Rahvapäraseid nimesid teada ei ole, XIX sajandil on kirjanduses mainitud lauka- või lõukapuud. Kuid MIKS sellised nimed, jääbki selgusetuks.
Muide, ajakiri Eesti Loodus on laukapuu valinud tänavuse aasta puuks.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411