Teisipäev, juuli 17, 2018
 

Mees, kes oma käega katsunud aatomipommi

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Hiiumaa suurima tööandja ASi M ja P Nurst asutaja ning omanik Mati Nurs pidas pühapäeval oma 75. sünnipäeva ja ajas ajakirjanikuga juubelijuttu. Muuhulgas selgus, et ta on oma käega katsunud… aatomipommi.
Mati Nurs sündis kahelapselises peres. Seitse aastat vanema õe koduks on praegu Kilingi-Nõmme, aga Mati elab oma ema sünnikodus Külakülas siiani. Tarkust hakkas poiss taga nõudma Leisu koolis, seejärel jätkus õppimine Emmaste koolis. Kuna tehnika huvitas, viis Mati paberid Tihemetsa sovhoostehnikumi. Eksamid tegi ära ja sisse sai, aga mandril kooliskäimine oleks üsna keeruliseks osutunud, sest pere elas kehvalt – ema lüpsja, isa teetööline, palgad väikesed.
Nii läks Mati tööle Emmaste võitööstusse, oli esimese sügise sahapoiss traktori peal ja kui Leisu meierei katlakütjat vajas, sai 16aastasest suurt kasvu Matist töömees. “Inspektor tuli, ütles minu kohta, et ta noor ka, kuidas katlakütjaks? Äi, kuidas tas noor, mis sa sellest vanusest vaatad, vaata pikkust, küllap poiss saab hakkama, oli vastus.”
Talve töötaski Mati katlakütjana, seejärel taas Emmaste võitööstuses, kus kolme aastaga kogus nii palju raha, et võis Õisu piimandustehnikumis õppimist jätkata. Õisus oligi üldse kaks lendu, kus õppeajaks viis aastat, ühte neist sattus ka Mati: “Ja haridus oli seal parem, kui EPAs – kindlalt kohe – kaks õppejõudu oli lõpetanud Leipzigi ülikooli.”
Võitööstusest kolhoosi
Peale Õisu lõpetamist tuli Mati tagasi Emmastesse, kus pidi 1966. aasta 1. veebruarist tööle hakkama. Võitööstuse kontorihooned aga põlesid 25. veebruaril ja Mati kui ainuke mittekahtlus-alune vormistati pühapäeva hommikust tööle tehnilise juhatajana ja pandi mõne kuu pärast direktoriks.
Direktorina ehitas ta Emmastesse kolm uut elumaja, töökoja ja uued katlamajad. “Uued majad sai ehitatud kapitaalremondi rahadega, mis sel ajal oli keelatud, selle eest pandi mulle ka herned põlvede alla, aga see süü lunastati,” meenutab ta. “Inimesed elavad majades tänase päevani sees. Ma elasin ise ka ühes korteris kuni oma elamise valmis sain,” räägib Mati, kel ehituspisik sees siiani.
Mati töötas seitse aastat sel ametikohal, siis läks tööle Emmaste kolhoosi. Miks? “Meil on Emmastes tänase päevani vennaskalmistu. Sel ajal rivistati kõik külanõu-kogu ette üles, tuli osta pärg, pärjakandja kõige ees, teised järel, Sõrult tuli piirivalve, tegid paugud… Minister küsis, et kuidas nii, et ostad firma raha eest pärja, see raha tulnuks inimeste käest korjata. Kuna aga kolhoosi esimees Jaan Riisenberg oli mind juba tööle kaubelnud ja sellega taganemistee olemas, kirjutasin sealsamas lahkumisavalduse, et mina seda mängu kaasa ei mängi ja nii mind vabastatigi.”
Matist sai Emmaste kolhoosi ehitustehnik, kaela määriti ka parteisekretäri amet. “Miks ma parteisse astusin… Siis mobiiltelefone polnud ja parteiinstruktor tuli bussiga. Kolhoosi kontori aknast oli hästi näha, kes bussipeatusest tuleb. Ma panin iga kord kohe peitu –  neliteist korda see mul õnnestus, kontorirahvas ka ei reetnud. Siis jäin vahele ja mulle tehti selgeks, et ma pean ikka astuma ja ma olin nõus, et kaua me lolli mängime.”
Hiiu KEKi juhatajaks
1973 lõpetas Mati Tallinna ehitusmehaanika tehnikumis ehituskursused. Eestis oli tollal kolm kolhooside ehituskontorit ehk KEKi – Saare-, Võru- ja Hiiumaa oma. Hiiu KEKi asjad olid sel ajal nii nagu olid. Nurs ütleb, et ta poleks tõenäoliselt juhatajaks hakanud, aga siis öeldi Riisenbergile, kellega Mati hästi läbi sai, et kui Nurs ei hakka, kaotab tema töökoha. “Tingisin lepingu viie aasta peale ja esitasin veel ühe tingimuse – Žiguli ostuluba. Märtsis pandi mind paika ja maikuus oli Žiguli ka käes, aga viiest aastast sai kakskümmend…”
Nurs nendib, et kolhoosite ehituskontorite süsteem oli omas ajas eesrindlik ja nüüd on ta väga tänulik, et sai sealt kooli, milleta tal praegust ettevõtet ilmselt poleks.
Kõik Kärdla Pae tänava majad, peale ühe on KEKi ehitatud, aga kuna linnaehituses kehtis tollal ruutmeetrihind, hakkas KEK rohkem raha saama siis, kui loodi abitootmine.
Ühest Tšeljabinski tehasest õnnestus saada tellimus raketihülsside valmistamiseks. Kuna hinnakujundamisest polnud kellegi õrna aimugi, sai Salvos tehtud kalkulatsioon ja tulemuseks 38 kopikat tükk. Hiidlased korrutasid hinna kahega, aga selle peale tulid saarele armeekindralist peainsener ja Zagorski uurimisinstituudist üks lätlane. Mehed viidi Reigi saare sauna ja vabandati välja, et uus asi ja sellepärast niisugune hind. Nurs pani siis hülsi hinnale veel juurde ja sai kokku 1 rubla ja 27 kopikat – sellele kirjutati Moskvas kohe alla.
Lasti pommi katsuda
Samas Tšeljabinski tehases tehti tol ajal ka aatomipomme, kuigi tehas kandis nime “Zavod selskihh mašin” ehk põllumajandusmasinate tehas. Põllumajandusega oli tegu vaid niipalju, et väravas seisis üks hoone, kus tehti traktorite sõnnikulaotajatele rootoreid, kogu muu tootmine oli maa all.
Tehase ühes tsoonis olid valves julgeolekumehed. Mati Nursi ja Ülo Kaevu viis tehast vaatama seesama kindral, kes käskis neil vait olla. “Kui ta oma tunnistust näitas, ütles ta meie peale näidates “provožaajut” [saadavad – toim] – no, me võisime sellised kujud olla küll, keda “provožaitada”.”
Viimati käis Nurs selles tehases aastal 1993. Tehase territoorium oli 12 kilomeetrit pikk ja koht, kus Hiiumaal tehtud hülsile lõhkeaine sisse pandi, oli veel 100 kilomeetrit kaugemal. “Jekaterinburgis saunalaval viina võttes küsisin aatomipommide kohta ja sain vastuseks: aga Mati Antonovitš, sa oma käega kolm aastat tagasi katsusid – see oligi aatompomm…,” meenutab Nurs.
Oma firma tänu juhusele
90ndate aastate keskel lõpetas KEK oma tegevuse ja Nurs meenutab, kuidas sai alguse tema praegune ettevõte, mis on saare suurim tööandja: “Narusk oli siis Eesti kolhooside ehituskontori juhataja, ööbisime Tallinnas, läksime kõrtsu, seal oli kaks soomlast – 350 aastat vana Strömforsi tehase direktor ja tootmisdirektor ning nemad otsisid, kes hakkaks tööd tegema.” Löödi käed ja Nursid hakkasid omaenda kodus puurmasina elektrijuhtmete otsi tegema. Kolm perepoega, Agur, Argo ja Andres tulid koolist ja ka neil tuli tööle asuda, sest laupäeval-pühapäeval pidi euroalusetäis valmiskaupa teele minema.
Nüüdseks on sellest algusest välja kasvanud saare suurim ettevõte M ja P Nurst, millel praeguseks 200 töötajat ja selle aasta müügituluks prognoositakse 14 miljonit eurot.
Mati juhtis firmat 26 aastat ja andis siis juhtimise poegadele üle, aga on siiani nõukogu esimees. “Kui mu käest küsitakse midagi ja kui ma poistele oskan vastata, siis arutame, aga ma ei sekku – las noored mehed teevad ja elu peab edasi minema,” kinnitab ta.
Nurs oli paarkümmend aastat tegev ka Hiiumaa tarbijate ühistus, nii esimehe kui liikmena, ning kuulus aastaid Hiiumaa haigla nõukogusse. Nüüd on ta neist tegevustest tagasi tõmbunud. Tervise kohta ütleb ta, et “selle vanuse kohta käib küll veel” ja suurtest hädadest on ta tänu headele arstidele lahti saanud. “Aga sa pead ju arstisid austama ja neile tööd andma, seal tuleb käia, vahepeal vaatad passi ka, aga täna karjuvat vajadust arsti järele ei ole, hambaarstile lähen küll.”

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411