Teisipäev, juuli 10, 2018
 

Kristeli merehurmarohi toimib

erakogu
Pean tunnistama, et olin Kristel Algvere luulekogu “Merehurmarohi” suhtes pisut skeptiline, et vabavärss ju… Kui olin alustanud, lugesin luulekogu ühe hingetõmbega läbi – autor oli mind oma mõttelasteaeda mängima viinud!
Selles liivakastis oli kõik nii lähedane, loomulik, lihtne, teistest mõtetest juhitud põnev eneseleidmine.
mõtted on nagu väikesed lapsed
võiks ju olla mõttelasteaedu
kuhu neid teinekord viia
teiste mõtetega mängima
päris elust jalust ära
Kristel loob sõnadega õhulise akvarelli ja enesele märkamatult oled ise samuti pintsli haaranud… Olgu ajendiks torujupp, mis koduteelt kaasa võetud, olgu selleks Tartus Aleksandri tänava jäässe uuristunud kanjonid või Berliinis teise korruse rõdu, kus kõik supilõhnad kokku saavad.
Juba avaluuletuses pihib autor:
jah, tulin jälle saarele,
sest ma olen veel täiesti killustunud inimene
vajan ju saart ja merd selle ümber
käisin täna pihlaka- ja kibuvitsamarju söömas
ning kaldale sõnu kirjutamas
mida läbipaistvad lained minema uhtusid
rääkisin merele kõik ära
sosistasin kõrkjatele
ümisesin kividele
ja nüüd saan jälle telefoni sisse lülitada ja olemas olla

Luuletuses “Tassike vihma” tunnistab autor:
vihmaga on mõnus laval mõtiskleda
täna ei mõtelnud ma midagi suurt välja
kuulasin vihma
Seejärel ta itsitab, meenutades eelmise suurema vihma ajal keset õue pandud kohvitassi, et vihmavett koguda. Kohvitassi korjas isa ära, arvas, et see oli sinna unustatud.
mis ma selle vihmaveega peale oleksin hakanud?
seda ma siis ka veel ei teadnud, ei saanudki teada
peaks vist uue katse korraldama
järgmise vihmaga
jah

Või koduteel olemisest:
leidsin maast metalltoru
kurvi tagant tuli auto
kõndisin edasi
kui auto juba ohutus kauguses oli
kõndisin tagasi – ega normaalsed inimesed ei vahi raudtorusid
poole seitsme paiku õhtul kesk inimtühja maanteed
lõin selle jalaga veerema ja missugust muusikat see tegi!
võtsin selle toru koju kaasa
isa ütles, et see on mingi vana masina väntvõll

Siis jalutab ta metsas:
olen kuulnud ronka mulksumas
ning eile veel väga metalselt hüüpimas, ütleksin
kui selline sõna olemas on
noh nüüd on
rongad on ilusad linnud
ehkki vanarahvas pidas neid nõia ja surmalindudeks –
aga ega keegi meist pole ju täiuslik

Olles kadakamarju nii palju söönud, et suu läks pahupidi, küsib ta, miks ei öelda:
kadakamarjasinised silmad sul!
mitte taeva- ega meresinised
vaid just kadakamarjasinised
kõik kolm on pidevas muutumises

Saarelt rändab Kristel Tartusse:
aga siis koju jooksuga!
vahepeatusega raekoja platsil
et suudelda ja õhus oli-
oo nii head kevade lõhna
Arvasin, et Tartu mind ei kõneta, sest selle linnaga mul erilist sidet pole. Aga taas õnneks eksisin, sest silme ette rullus mu Tallinnas elatud periood, mil hommikul Roosi­krantsist läbi Raekoja platsi Toompeale tööle sammusin ja õhtul Wiiralti kohviku ees laua taga kadunud Ralf R. Parvega õlut rüübates ning pea maani ulatuvate linade tuules voogavat lainetust nautisime…
näha iseennast uuesti
ainult läbi teise
siis saab enese tagasi
uue ja puhtaks pestuna

Kristel jõuab Berliini:
mulle meeldivad need
inimesed siin linnas
kõikjal berliinis on
ilusad ja värsked inimesed
mida rohkem inimesi vaadata saab
seda õnnelikum ma olen

Berliinis olen ma käinud, see oli aasta pärast müüri langemist. Aga Kristel ei viinud mind Berliini, ta juhatas mu märkamatult Rootsi­maale, kus kunagi töötasin.
Ja nii sai Kristeli Berliini rõdul uidanud mõtete uueks paigaks Stockholm.

rõõmsad rõdutaimed
hommikupäikeses
eriti kressid
teispool Torino tänavat
nutab üks laps hommikust nuttu

käime igal õige ilmaga õhtul
keset berliinilinna
plötzensee järves ujumas
ronime üle aia ja plärts vette

teisel pool on tasulises rannas disko
meie pool tehakse lõket ja lauldakse

kui vaba nelja eurot ei ole
siis võib ka üle aia ronida
koos teiste tuhandetega

Kristel on ringiga tagasi – Kärdlas:
olen vist Kärdlasse natuke kiindunud juba
pärast aastat ja viit kuud
ega ta mulle ei meeldinud kunagi
aga nüüd mõistan
et see oli sellepärast et ma ei olnud tema tõelist palet näinud
tahan Kärdlat pildistada
neid väikseid saunu ja korras aedu

Siis on ta juba
üksinda toimetuses
milline elu!

Ning meenutab eelmist päeva:
eile õhtul uimerdasin kaua üleval
käisin saunas ja põllupeal kolamas
sokk kisas mu pea ning vaarikaid oli veel
ämblikkudel on praegu lapsed
jah, saabunud on augustitaevaste õhtud
ritsikad heinalõhn

Üllatub rõõmsalt kraanivett juues
aga see liigutus –
juua peopesadest vett
tuli iseenesest välja
ometi olen selle peal kasvanud
see vesi on mind kasvatanud
rauarikas veidi soolane
kodune piisavalt kare ja loomulik

Kui avatud aknast herilasi ja mesilasi sisse lendab, püüab Kristel nad kruusi ja raamatuga kinni ning ütleb sealjuures:
oli kruusi ja raamatu päev
Kes luulekogu läbi loeb, võib tõdeda: oli Kristeli ja minu mõtete päev.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411