Teisipäev, juuli 10, 2018
 

Killuke paradiisi Kassaris

erakogu
Kuhu kaovad vanade kodude hinged, küsib Anne Rekkaro oma vastses lapse­põlvemälestuste raamatus.
Kas neil on oma paradiis ja lootus uuele ärkamisele? Ehk on selleks paradiisiks inimeste mälu ning raamatud, kus suure armastuse ja südamesoojusega on jäädvustatud kümnete ja kümnete kodude hinged, mis kirjutajat oma vaiksel moel kujundanud, toetanud ja vastu armastanud.
Anne Rekkaro sulest on ilmunud mitu teost – ta on kirjutanud pedagoogilistel teemadel, avaldanud näidendiraamatu mudilastele sobiliku repertuaariga ja luuleraamatu “Mu valuaed”. On tõlkinud raamatuid, mis jutustavad sõjasündmustest tema sünnimaal – Ida-Preisimaal. Rekkaro elab Haapsalus ja vastse teose esitlus toimus 9. juunil lasteraamatukogus, kus trükis ilmunud lugusid juba varem autoripoolses ettekandes laupäeviti jutuhommikutes kuulda on saanud.
Rekkaro raamat ei ole tegelikult ainuüksi majast – Oti talust Kassaris. Raamat on inimestest, lapsepõlvesuvedest, sõjajärgsete aastate muredest ja rõõmudest. Autor keskendub oma lapsepõlvest kirjutades õnnelikele hetkedele. Tõtt öelda oleks võimalik ka hoopis teistsugune lähenemine, teistsugune raamat. Rekkaro oli neljaaastane, kui ta Königsbergist Tallinna saadeti. Väike nälginud tüdrukutirts sattus kasuperesse, omastest eemale. Kohanemine uue keele, uute olude, kommete ja kasuvanematega oli kõike muud kui lihtne. Aga see oli pääsemine hoopis hullemast. Roswitha-Anne sõbrunes hoovimajas elanud noore naise Melitta Hollmanniga. Suure südamega Mell võttis lapse omaks, viis ta suveks oma vanemate juurde Hiiumaale, kus tüdrukut armastati ja hoiti. Kui laps midagi kartis, siis seda, et ta nende inimeste armastuse mingi mõtlematu teoga kaotab.
Rekkaro distantseerub oma raamatu peategelasest – nimetab lapse Roosiks ja jutustab temast kolmandas isikus. Kummatigi on ta ise jutustajana kogu aeg kohal, pöördudes lugeja poole selgituste ning kommentaaridega, et too ennast selles ammu minevikuks saanud esemete ja olude maailmas eksinuna ei tunneks. Samas ei ole need selgitused vähimalgi määral pealetükkivad ja dotseerivad. Vägisi tuli meelde koolmeister Jõgisalu, kes oma ilukirjanduslikes teostes sageli näiteks leivateo kõneks võttis. Üksikasjalike kirjelduste järgi oleks lugeja võinud seda ka ise proovida. Rekkaro kirjeldab pigem lapse aistinguid ja emotsioone kui protsessi, kirjeldab lõhnu ja maitset, tunnet, mida suutäis värskelt küpsetatud koduleiba tekitas. Toob ka täiskasvanud lugeja mälusoppidest ununenud lõhnu ja maitseid esile.
Autor elustab klassikalise (kas nüüdseks ajalooks saanud?) eesti lapse suve maal vanaema juures – kastemärg rohi hommikul, kõrretäied metsmaasikaid, piim (kas lüpsisoe või hapupiim), hapukas seenevesi, toit – nii lihtne ja nii eriline, koduloomad, lilled ja linnud, supluskäigud, heintes magamine, lahked täiskasvanud, vähe oma­ealisi. Näib, et taevas oli alati pilvitu, ilm alati soe. See on väga lihtne elu, mida neljakümnendatel-viiekümnendatel Kassaris elati. Polnud tänapäevaseid meelelahutusi. (Kinoauto siiski käis ja oi, kui lõbus võis olla üks Kassari seanss, kui külarahvas ekraanil toimuvat kommenteeris ning tegelasi õpetas! Ikka mahlakas murdekeeles ja hiidlasliku teravmeelsusega.) Aga lapsel polnud kunagi igav. Tal oli liivaauk, kus kohvikut mängida, palju avastamisväärset koduümbruses ja loomad ning inimesed.
Siit tuleb välja Anne  Rekkaro sõnum lugejale – lapsele pole midagi rohkem vaja kui tingimusteta armastust. Oti pere on lausa imetlusväärne! Roosike ei saa kunagi riielda, liiatigi siis karistada, isegi kui mängukaaslase käsist jalust kinni sidus ja mitmeks tunniks unustas. See hiidlaste pere oli justkui kursis tänapäevase pedagoogikakäsitlusega – laps ise ei ole kunagi paha, teod võivad seda olla.  Kasuperes sai Roosi ühtlugu riielda, kuigi asjad läksid nihu täiesti tahtmatult. Tüdruk tundis häbi, kurbust, hirmu ja valu. Kassaris ütles mamma vaid: “Mis tehtud, see tehtud, äi ole parata!” Ta kasvatas last lugudega. Kui hommikune mannapuder “hästi ei läinud”, siis jutustas mamma mannapudrujuttu. Kui kartulite itestamine talumatult igavaks läks, rääkis mamma põnevaid lugusid Taavetist ja Koljatist, Kainist ja Abelist– alles aastaid hiljem sai Roosi teada, et need ei olegi Kassari mehed!
Ununeb, millisest kümnendist jutt käib. Aja märke siiski korjub. Mamma Manni tütar on Rootsi pagenud ja pere ei tea tema saatusest midagi, kuni tuleb salasõnum, et kõik on elus, kõik on korras. Mamma poetab mürgise märkuse kolhoositöö korralduse kohta. Ei telefon ega arstiabi pole vajadusel alati käepärast. Jutustaja selgitab lugejale: “Jah, kallis sõbrake, see oli selline aeg, kui lapsed ei küsinud suurt midagi. Muidugi võis küsida, kas putru veel saab või mis kell on? Aga kui sa tahtsid teada, kuhu üks või teine armas sugulane kadus või miks isa tõi jõulukuuse koju öösel pimedas, siis said vastuseks: “Kasva veel, küll siis saad teada!””
Kes on raamatu adressaat – laps või täiskasvanu? Pildid on olemas, aga nende sümpaatne graafiline lahendus pakub naudingut vist siiski pigem täiskasvanule. Kiri on silmasõbralikult suur nagu ka reavahe – see sobib mõlemale. Loos on nii lapsesilmset vaadet kui jutustaja elutarkust. Kindlasti äratab teos mistahes vanuses lugeja hinges vastukaja ning helget tunnet. Kas ongi siis vaja adressaadi järgi küsida? Kindlasti õpetab see raamat nii suuri kui väikeseid. Õpetab lapsepõlvest kaasa võtma head ja helget, õpetab tänutunnet ning alles kasvava inimese mõistmist. Raamat nagu suve kvintessents pluss paras portsjon nostalgiat ja paljudele ka äratundmisrõõmu.

KRISTA KUMBERG
raamatukoguhoidja ja kirjanduskriitik

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411