Teisipäev, juuli 3, 2018
 

KEKUKE kultuuri toomas

Avo Tamme
Olen puudega vallavaene Agapeotsalt. Ah jaa, unustasin öelda, et olen ka pensionär ja saan suve lõpul 80 aastaseks.
Naised ja lapsed kõik mööda ilma laiali, elus ja terved. Naudin iseolemist. Üksi metsa sees ja mere kaldal. Ainus häda oleks nagu see, et NATO hävitajad müravad igal hommikul taevas nagu hullud, ei lase linnulaulu kuulata ega salvestada.
Ühel päeval helistas vana semu Kärdlast ja küsis, kas ma KEKUKEst kuulama lähen. Vastasin, et nägin tasuta vallalehes küll kuulutust, et sellenimeline ühes Hiiumaa sadamas esineb, aga ei tea, mis selle nime taga end peidab. Vana semu olla lugenud kuskilt, et selles trios mängib ka saksofon ja arvanud, et see võiks mullegi meeldida. Tänasin infi eest ja lubasin mineku üle mõelda. Too kontsert toimus samal päeval. Googeldasin ja sain teada, et need on jazzi poole kaldu muusikud, lauljanna, kitarrist ja saksimängija. Mängivad oma lugusid ja jazzi klassikat. Olen ikka huvi tundnud Eesti saximängijate vastu, et mida mängivad, kuidas mängivad, millega mängivad, miks mängivad, kes on õpetajad ja kuidas läheb.
See kontserdikoht on minu kodust paarikümne kilomeetri kaugusel. Nüüd ju bussisõit tasuta lausa kõigile. Mis nii viga. Riik ikka hoolitseb meie eest. Kultuur tuleb ka lausa koju kätte. Vanasti olid bussisõit ja kontserdi piletid lastele ja pensionäridele odavamad või täitsa tasuta. Katsusin uurida, kas nii­sugust bussi läheb, millega sinna sadamasse saaks, aga mida pole, seda pole. Vanasti oli meil isegi oma vald! Mõtlen Emmaste valda. Nüüd on vaid osavald, et oleks ikka nagu vald, aga pole ka. Ametnikud on samad ja mõned uuedki, aga ei saa aru, et midagi paremini oleks.
Kui oleksin seda kontserdiasja hakanud varem ajama ja hulga inimesi kokku organiseerinud, kes samuti seda vaatama oleksid tahtnud minna, siis oleks ehk ka bussi saanud. Jah, kollektiivis on jõud. Üksi ei tee midagi ära. Siiski, üksi tuleb hakata tegutsema ja alles siis saad kollektiivi jõudu tunda. Mina tunnen end ikkagi üksi metsa sees paremini.
Üksi mõeldes olen iseendaga arutlenud, et kui Hiiumaa Vald suudab üksi elavatele pensionäridele üks kord kuus TASUTA Hiiumaa Teataja saata, muide koos Hiiu Lehega! Võiks ta ehk neile üksikuile ka tasuta Hiiu Lehe kõik eksemplarid saata. Nad saaksid ju rohkem teada, mis Hiiumaal toimub ja kuidas meid tegelikult valitsetakse. Kui hästi, siis oleks valitsejail lootust, et need üksikud pensionärid annaksid tulevastel valimistel oma hääle jälle nende poolt!!! Ja võib-olla liiguksid siis need üksikud ka rohkem ringi ja kulutaksid oma pensioniraha Hiiumaa hüvanguks enam, ostes rohkem kütust, toitu ja kultuuriürituste pileteid, mis oleks Hiiumaale ju kasulik!
Otsustasin siis üksi ka sinna sadamasse sõita. Õnneks on mul auto. Läksin varem kohale ja sain saximängijaga natuke mõnusat juttugi ajada. Ta on saxofonidest nii sisse võetud, et tal on lausa neli erinevat saxi. Minul ka. Rääkisime samuti huulikutest, pillide ulatusest, seadetest ja muust. Igapäevast leiba teenib ta militaarorkestris. Siis tuli neil aeg mängima minna.
Läksin minagi kuulajate sissepääsu juurde. Seal oli piletimüüjana usinalt tegevuses Hiiumaal kõigile hästi tuntud kultuuritegelane. Kuulasin ja vaatasin tema tegevust. Lastele oli sissepääs tasuta. Teistele allahindlust polnud. Kõigile üks hind – 8 eurot. Küsisin: Mis sa minuga teed? Kõigile 8 eurot, sain vastuseks. Oli kiusatus küsida, et kui ma Hiiu Lehele sellest kirjutan ja ka pilti teen, kas siis ajakirjanikuna pääseksin odavamalt sisse, aga ei küsinud ja andsin oma ainsa 10eurose tema kätte. Vastu sain beeži pileti. Mulle on kaasaegne kultuur külge hakanud, olen harjunud kaardiga maksma ja see on ka lihtsam. Pole vaja peenrahaga jamada, mis on raske ja kipub kaduma. Tavaliselt küsib kassapidaja: Kas tšekki soovite? Ja mina vastan ikka: Ei, tänan. Peenrahakotti mul ka pole. Pistsin beeži pileti muude kaartide hulka nutifoni vutlarisse ja läksin lavale lähemale, et pille ja esinejaid pildistada. Peale esimest lugu läksin tagasi piletimüüja kõrvale, saali tagaseina juurde. Meenus, et olin samas ruumis hiljuti Sõru Jazzi avaloo mänginud. Siis oli märksa enam rahvast.
Teise laulu saates oli ka üsna huvitav saxisoolo. Plaksutasin ainsana talle tunnustuseks. Kolmanda pala järel tundsin, et see pole ikka minu muusika. Nad on orienteeritud meelelahutusele. See on selgesti äratuntav mentaliteet. Minu jaoks on see natuke igav. Igatsen alati midagi ootamatut. Nende muusikas seda ma ei kuulnud, kuigi mängisid nad täiesti professionaalselt, veatult. Kui rahvas aplodeerima hakkas, kasutasin juhust vaikselt väljuda. Autosse sisenedes meenus, et ma polnud pileti­müüjalt kahte eurot tagasi saanud. Hakkasin kahtlema, et äkki pistsin selle mündi ikkagi endalegi märkamatult kuhugi taskusse. Taskud osutusid tühjadeks. Kolm mul neid oli.
Kuulasin autos istudes veel ühe pala. Sama meeleolu kestis. Ei olnud tõmmet tagasi saali minna. Sõitsin vaikselt ja rahulikult kodu poole. Mitte ainsatki autot ei püüdnud minust mööda sõita! Tavaliselt on neid kiirustajaid alati. Suve ajal eriti. Siis meenus, et on ju neljapäev. Mandri inimesed pole sel nädalal Hiiumaale veel jõudnud.
Avo Tamme

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411