Teisipäev, juuli 24, 2018
 

Intervjuu ametist lahkuva USA suursaadikuga

Mida tunnete nüüd, mil panete punkti 32 aastat kestnud diplomaadikarjäärile?

USA suursaadik Eestis James D Melville: Mul on selle aja jooksul kogunenud nii palju ilusaid mälestusi, lugusid ja sõpru, huvitavaid tundeid, et seda lühidalt kokku võtta oleks tõeline väljakutse. Lisaks sellele fakt, et sain seda kõike teha koos oma perega tõeliselt huvitavas maailmas. Meie mõlemad lapsed sündisid Berliinis minu esimese lähetuse ajal, üks neist lõpetas keskkooli Pariisis, teine Londonis. Kui alustasin, ei osanud ma arvata, et tänu minu diplomaatilisele teenistusele saame elada Suurbritannias, Prantsusmaal, Belgias, lisaks kahes riigis, mida enam ei eksisteeri: Saksamaa demokraatlikus vabariigis ja Nõukogude Liidus. Nii et mul on olnud huvitav elu ja samal ajal olen saanud teenida oma riiki – võtsin seda väga tõsiselt ja sain suure rahulduse sellest, mida olen teinud. Nüüd, kui see on lõppemas, tunnen ma suurt rahulolu, et sain teenistuses olla nii pika aja, kuigi olen üllatunud oma lahkumise ajaolude üle, mis jäävad kummitama. Armastan väga Eestit ja oleksin tahtnud jääda kauemaks, aga tunnen, et minu aeg selles ametis on otsa saanud ning enam-vähem on kätte jõudnud aeg sulgeda oma elus see peatükk ja alustada midagi uut. Ka see on omamoodi huvitav.

Kas Eesti inimesed peaks tundma muret Donald Trumpi poliitika pärast?

Ei, ma ei arva seda. Kui Eesti, Läti ja Leedu – kõik kolm osalesid aprillis Valges Majas toimunud Baltikumi tippkohtumisel, et meenutada saja aasta möödumist nende riikide algusest, oli mul au osaleda sel kohtumisel. Kuulsin seal, kuidas president Trump väga selgelt kinnitas, et USA on alati olnud koos Baltimaadega ja jääb alati Baltimaid toetama. Usun, et tegelikult on poliitilistel liidritel juba väga ammustest aegadest, isegi enne seda kui saite 1991. aastal oma iseseisvuse tagasi, väga selge visioon, mis on Eestile parim. Ja ma arvan, et kohustus integreerida Eesti ja kõik see, mis on saavutatud Eesti integreerimisel lääne struktuuridega, sh Euroopa Liiduga ja muidugi NATOga – kõik need on olnud targad otsused, tark poliitika. Need annavad ja peaksid andma Eestile usalduse, et kõik transatlantilised riigid, sh Eesti inimesed, elavad jätkuvalt suveräänses ja edukas riigis.

Mille poolest eristus Eesti teistest riikidest kus te diplomaadina oma riiki teenisite?

See, mille poolest Eesti erines teistest töökohtadest, on minu töö, aga ma nõustun, et inimesed on üheksakümne protsendi ulatuses samasugused igal pool. Ja see kümneprotsendiline erinevus teeb asja tõeliselt huvitavaks. Olen praeguseks teenistuses olnud kümnes erinevas riigis – see on minu vaatenurk. See, mille poolest Eesti eristub teistest paikadest, on tõeline kogukonnatunne, mida võiks isegi kirjeldada, kui tohin seda väljendit kasutada, pärinemist ühest suguharust, olete nagu üks perekond. On vaimustav näha kui paljud inimesed laulavad koorides, harrastavad rahvatantsu, osalevad folkloorifestivalidel, kannavad rahvariideid, tähistavad üheskoos olulisi tähtpäevi… See on see, mida ma tõeliselt naudin ja mis on pisut erinev kui teistes paikades, kus ma olen teenistuses olnud. Pidusid peavad ja rahvarõivaid kannavad ka teised rahvad, aga siin on selle tähendus teie ajaloost tingituna pisut teistsuguse kaaluga – tihedalt seotud teie rahva identiteediga. Väike rahvas, kes on olnud okupeeritud, võõraste poolt juhitud ja sellele vastukaaluks kogukonna kokkuhoidmine, tunnetus, teadmine, et koos me suudame. Ja see ei ole suunatud kellegi vastu, vaid see on rahva eneseuhkus ja see on imeline.

Millega jääb meelde Hiiumaa?

Hiiumaa jääb esmalt meelde oma ilu, rahu ja huumoriga. Iga kord, mis ma siin olen käinud, on eriline, aga kõige olulisemad on siinsed inimesed, minu sõbrad. Nii et kõige rohkem jään meenutama siinseid suurepäraseid inimesi. Olen märganud, et isegi tallinlased kirjeldavad end läbi selle, et neil on mingi seos Hiiumaaga. See oleks nagu suur au olla selle saarega kuidagi seotud. Eelmisel aastal käisime siin koos minu ja mu õe perekonnaga. Mul oli kuuekümnes sünnipäev ja käisime Suuremõisa kooli vaatamas. See asus uhkes mõisahoones ning kooli direktor Antti [Leigri – toim] koos abikaasa Klairega näitasid meile seda. Ja siis laulsid rahvariides väikesed tüdrukud mulle inglise keeles “Happy Birthday”. Mu õde ja tema pere olid sellest nii meeldivalt puudutatud, see on väga ilus mälestus.

Kas tulete siia veel kunagi tagasi?

Ma kindlasti tulen tagasi Eestisse ja loodan, et ka Hiiumaale. Ma ei tahaks anda lubadusi, aga ma väga väga tahan tulla järgmisel aastal laulupeole. Muidugi ma ei tea veel kõike, võib olla ma lähen tööle ja pean oma bossilt selleks loa saama või võtma puhkuse, aga püüan luua tingimused, et saaksin tagasi tulla.

Kas tunnete Hiiumaa ameeriklast Douglas Wellsi? 

Ma teenisin koos Douglasega USA saatkonnas Prantsusmaal Pariisis kümmekond aastat tagasi. Doug rääkis toredaid lugusid ajast, mil ta teenis Eestis vabatahtlikuna Rahukorpuses ja ta on suur Eesti fänn. Kaks aastat tagasi tähistasime 25 aasta möödumist Rahukorpuse tulekust Eestisse ja seal kohtasin nii palju inimesi, kes kõik teadsid Douglast. Teda ennast kohal polnud, aga ma kohtasin rahukorpuslast, kes tuli koos temaga, abiellus eestlannaga ja elab Elvas. Ja teate!, ta räägib inglise keelt eesti aktsendiga! Ka mina armastan Eestit, olen siin päris palju ringi käinud, sealhulgas ka saartel. Saari armastan ma väga, aga mulle meeldivad ka Eesti linnad: Võru, Pärnu, Tartu, aga eriti Narva. See on väga huvitav koht nagu kogu Ida-Virumaa, ka Tallinn on väga eriline paik, millel suurepärane koht Eesti loos. Loodan siia veel mitu korda tagasi tulla ja alati hoida tükikest Eestit oma hinges.

Küsis HARDA ROOSNA

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411