Teisipäev, juuli 24, 2018
 

Arukäpp siin, arukäpp seal…

Tapio Vares | Hiiu Leht
Peale Loode arukäpariismeid igatses hing leida natukesegi positiivsemat pilti. Teadsin ka, et Lääne-Saaremaal Karala kandis on need kõige kõigemad arukäpa allesjäänud kasvumaad.
Nõndaks. Kohal. Jällegi männiline looala. Tükati väga niiske, lausa suur lääne-mõõk-rohu kogumik laiutas taamal. Lähemal aga oli pääsusilmi, üks lausa nii ere, nagu oleks tegemist püramiid koerakäpaga. Esimene kärbesõis oli oma kärbseõie alla löönud. Otse teeveerel uhkeldasid hallid käpad. Nemad on aga nii tavalised Hiiumaalgi, igavarasuvised koduõue lilled. Küll jõuab neid seal vahtida küll. Arukäppi aga meitel seal põhjas pole.
Liikudes edasi, silmasin mõnd juba õienupuga ööviiulit ja põldosje meenutavaid noori pruunika pesajuure varsi, ühel esimene kollakas õis lahti.
Männikuribad vaheldusid niidulappidega. Ühe avarama serva jõudes… Oo, ongi arukäpad! Ehkki väiksed, ometi nii silmatorkavad selles üsna lakoonilises ümbruses. Vaid männid ja kadakad (kadakaid on seal tublisti vähemaks raiutud), rohustus lubikas, angerpistilehed, üksikud rõõmsalt kollendavad mägimarana õied, madalamas vesihaljast tarna. Osad arukäpad alles väiksed, õitsemist vaevu alustamas. Ühel veidi üle ruutjalasel lapikesel loendasin tervelt 17 arukäpa õievart. Üldse kokku sel väluserval 122 õievart.
Järgmine välu, kust samuti kadakaid maha võetud. Siin tihedalt koos lillatamas 18arukäpaline laik. Kuid need on vist pelk jäänuk varasemast, sigadel kogemata kahe kärsa vahele jäänud. Sest ümbrus oli segi tuhnitud, tükati auklikuks uuristatud. Järelikult oli siin rohkem arukäppi. Mind valdas kahjutunne – nii kaitsetu, kaduvikku määratud käpp…
Nüüd tuli üks piklik välu, kus hajali kasvamas 26 arukäppa. Kus neid oli veidigi tihedamalt koos, seal oli kohe rohukamar pahupidi pööratud – ju on jällegi sead matti võtnud.
Järgmine violett-träpsuline arukäpavälu. Kuid siiski sekka ka jumalakäppi? Neid peaks siin tegelikult ju kah olema. Kuid niipalju kui lähemalt uurisin, näisid need üha arukäpad – hõredamate õisikutega, õielehed triibulised. Tõsi, päris igaühte küll nina vastas ei uurinud.
Katsusin neid siingi kokku lugeda, sekka seaaukudesse koperdades. Näe, üks kanarbik loopealsel! See tuletab meelde Sõrve Lõo alvarit, kus kunagi sai nähtud tervet kanarbikust loonõmme. Aga nii, arukäppi sain kokku 96.
Suure välu tagaosas lisandus seasongerdustesse 56 arukäppa, päris servas veel neli tükki. Järsku tabas mu nina räiget loomahaisu ja meeled tajusid ohtu. Miski hääl kah nagu kostis… Siga on meie looduse kõige ohtlikum loom. Eriti emis poegadega. Mul pole elus mingit pelgu olnud, ent nüüd valdas mind seletamatu hirm. Seahirm. Aga noh, nagunii näisid arukäpad üldjoontes üle olevat loendatud ja lasin igaks juhuks jalga. Nii-öelda saak oli ju isegi kobe: kokku loetud suisa 322 arukäppa ehkki ilma sigade õgimiseta võiks neid seal veelgi rohkem kasvada.
Vanal teetammil jäi pilk kogemata imelikele peentele nooljatele lehtedele. Kui palju neid siin tegelikult oli! Muist otse lõkkeaseme servas, osa arvatavalt seega tuleroakski langenud. Nojah, aga kus sa talvel võsa võttes ja risu põletades oskadki lõket teha, kui igal pool võib aina mingi harulduse kasvupaik ette jääda. Ja haruldusega siin jällegi tegemist oli: valge tolmpeaga nimelt. Kuigi jah, siin Saaremaa lääneservas olla teine tükati päris sage. Lehtede vahelt piilus valkjaid õiealgmeid – valge tolmpea iluaeg oli veel alles ees.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411