Teisipäev, juuni 19, 2018
 

Valle Gran Rey ehk Suure Kuninga org

Tapio Vares | Hiiu Leht
Gomera edelarannikul asuv Valle Gran Rey ehk Suure Kuninga org on saare peamine kuurort.
Kui mujal saarel sajab vihma, siis siia pilved ei jõua, siin särab ikka päike. Ja järsud orurandid hoiavad lisaks eemale vinged tuuled. Rey oruveerusid pidi ronivad üles lõputud terrassid, kus kügeleb majakarpe ja haljendab ohtralt kanaari datlipalme. Oru põhja ojasängi ummistab lopsakas hiidrootihnik.
Eks rannikuasula ole nagu asula ikka: majad, tänavad. Silma hakkas üksikuid väga päevitunud karvaseid tüüpe. Veel hiljaaegu oli siin saare niiöelda hipipealinn. Kanepit võivat vabalt saada veel nüüdki. Aga üldiselt tahtvat võimud neist karvastest ja sulelistest pigem lahti saada ja kujundada Reyst ontlikult igav (saksa) pensionäride kuurort, milliseid terve Kanaari saarestik niigi täis on. Kahju.
Alustuseks sai kõmbitud asulast kagu suunas, mööda mustjasse kaljusse uuristatud mereäärset tolmavat teed. Seal Argaga oru suudmes asub ilus aed. Kümme euri sissepääsu eest ei hakanud välja käima, piirdusime väravast piilumisega. Siin mõjus põhiliselt kontrast ümbritsevaga: kõikjal vaid alasti kaljuseinad, teisal kivi­palliline lage rand, siin aga kastetav salatroheline oaas haljaste puudega. Laiad kummi­viigipuud küünitasid üle piirde ranna kohale. Nende varjus oli hea lõunaeine ette võtta. Plastjad vanad lehed langesid kobinal hallidele munakatele. Lained mässasid vastu randa. Istusin seal ja mõtlesin: näed, selle veevälja teises servas asub juba Brasiilia… Eks igasugu muid maid ju kah, ent mulle meeldis kujutleda just Brasiiliat oma Amazooniast tuleva hiigeljõe suudmega.
Õhtupaigaks kõmpisime läbi Rey ja Playa Calera kuni Playa de Inglesini. Siinne Punta de la Calera on saare läänetipp ja siin asub harukordne viiehektarine soolakupõõsaste kaitseala. Tore maastik oli see: väiksed kivinukilised künkad, haljad põõsavaibad ja tumedad liiva­laigud. Enamusel põõsail olid prullakad lehemummud, umbes nagu näiteks meie valgel kukeharjal. Mõni kandis pisikesi lillasid õisi. Hallikate piklike turdlehtedega põõsail kollendas korvõisikuid, need taimed lõhnasid puju moodi. Ühtedel madalatel põõsakestel vanemad punnlehekesed nagu tibatillukesed oranžid tomatid.
Nii teistmoodi oli kõik siinne taimestik. Kribasin stendilt kohusetundlikult nende põõsaste nimesid üles: Salsola divaricata, Lycium intriganum, Astydamia latifolia, Frankenia ericifolia…
Kanaari tamariski ja longus­võrselise Plocama pendula tundsime täitsa ise ära. Ka oli seal, merest natuke eemal kivilasus, piima­lillepuukesi.
Soolakupõõsaste alal ulatub mere soolane laintepihu tükk maad rannajoonest kaugemale, sestap kogu see isevärki maastik-taimestik.
Loojangul muutus vaade justkui Marsi pealt laenatuks: üles sööstvad kihilised kaljud värvusid aina punakamaks, taevas kahvatus kollakaks. Teisal rullis aga meri lausa hullu jõuga. Kiiresti neelas ta päikse pimestavalt kuldpunase hõõguva ketta endasse.
Muide, see rand on paraku üks surmarand. Viimase kümne aastaga on siin uppunud kakskümmend seitse inimest. Tõesti, säärane kivi­lasurand hiidlainetega ei tekita mingit tahtmist ujuma minna.
Telgis oli mõnus, sest päiksest köetud laavaliiv õhkas kuiva sooja. Suurepärane vaheldus pilvemetsade vettinud külmale küljealusele. Paraku kaasnesid loojangujärgse pimenemisega aga hääled. Mingid lollid pigistav-prigisevad hüüded. Ikka räua-räua-rää-rää. Üks kaagutas veidralt nagu munenud kana, üks lausa rögises. Ööseks veidi vaibus, ent vastu hommikut algas jälle see lärm, üha oma lõputu ajusid läbistava monotoonsusega. Tundsin, et lähen peast segaseks. Magama jääda enam ei saanud. Kobisin õue ja viskasin umbropsu kiviga, midagi muidugi tabamata. Nagu viirastused aimdusid hämaruses üle­jalase tiivasiruulatusega olendid. Ei tea kust ma võtsin, et need rägisejad-prigisejad peaksid nahkhiired olema? Hiljem selgus, et sootuks kajakad. Aga no mis kajakas teeb sääraseid ebardlikke häälitsusi??
Hommikul asulasse jõudes pildistasime üht aiaserva uhket, lausa mitme haruga papaiapuud. Mees tuli väravast välja ja andis meile niiöelda suveniiriks ühe väga küpse oranži papaia. Pistsime selle mere ääres hommikusöögiks pintslisse. Hm, paraku imalavõitu ja isegi kibekas, nagu väga ammu keedetud vesine kaalikas. Teisalt justkui pisut meloni moodi. Papaia teine nimi ongi muide melonipuu.
Merel üritati surfata. Kauges vees kerkis Hierro saare vulkaanikoonus. Sinna tahaks kunagi…

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411