Reede, juuni 22, 2018
 

Kogenud kaluriga merele

Harda Roosna
Harda Roosna | Hiiu Leht
Jalg põlvest saadik ära opereeritud, infarkt ja insult üle elatud, aga ikka veab merele – nii kõva on sel aastal 80ndat käima hakanud rannakaluri tahtmine merele minna.
Kui me Indrekuga saame ühel maikuu päeval kutse minna varahommikul koos Jüri Kasteini (70) ja tema meestega Tärkma sadamast merele, oleme rõõmsalt elevil. Ikkagi esimene kord minna koos kogenud kaluriga mõrda vaatama.
Jüri räägib paadis haigusest, mille pärast tuli jalg põlvest saati maha võtta ja paat liigub tasakesi läbi roostiku, kus pesitsevad pääsukesed. Nad ei pelga meid ega paati ning tõusevad pilliroovarrelt õhku hetk enne seda kui rookõrs Jüri mütsi puutub. Jüri ütleb, et roog on neid täis.
Paat liigub hästi aeglaselt, sest Tärkma sadama väljasõit on madal ja kanalipõhi mudane ning Jüri räägib, kuidas ta kodus maja värvis ja tuli “üks väikene mehikene jalgrattaga meile, ülakeha paljas, pealagi paljas ja räägib võõrast keelt”. Jutu järgi sai Jüri aru, et mees on prantslane ja kätega tegi ta talle selgeks, et tahab ujuda. Paraku pole Tärkma kandis õiget ujumiskohta – rannaäär puha savine ja lagane. “Tulin siis autoga järgi, võtsin prantslase peale ja läksin paadiga siit kanaliotsast välja – oi, ta oli vaimus! – vaatas siis Hiiumaa poole ja midagi omas keeles rääkis.”
Kanalist välja võetud pinnas moodustab kanali kõrvale mudase valli, millel näha kellegi jäljed. Jüri räägib, et seal käivad metssead ja põdrad. Korra on ta isegi näinud kobrast, kes tema arvates oli uute jahimaade otsingul. Sel kevadel oli ühe kivi ääres hülge­poeg. “Läks kivi taha, kui me paadiga tulime, ja kivi tagant siis piilus,” ütleb Jüri.
Sealsamas on tal ära nähtud ka luige pulmad: “See on ikka ilus lind – kohe siinsamas teispool valli olid – oi nad teevad ilusat tantsu. See on ikka selline pilt, et…”
Tankiga läbi mere
Jüri ütleb, et Soela väin ei olegi sügav, seitse meetrit on kõige sügavam koht – tankigagi on läbi tuldud. “Kuuekümneviiendal aastal ma mäletan, kui vene sõjavägi tegi Saaremaalt Hiiumaale dessandi, tankidega ja igasuguste amfiibautodega ja helikopterid kõik. Mul on see nii heasti meeles – me olime siis noored kalurid. Olime seal, kus vanasti see piirivalvekaater seisis – seal olid põhjaõnged sees ja võtsime neid välja. Üks uppund laev on seal ja jäid selle laeva külge kinni. Käisime kodus ja tõime prillid ja päästsime neid ja siis tuli see dessant, läks siit metsa sisse ja Emmastest läbi ja… Kõige huvitavam oli see, et kaks tanki tulid mööda merepõhja. Üks poiss, kes seal peal oli, oli minu tädipoeg, Aas Arvo – ta oli sõjaväes – ja tema kirus, et kõik luugid lasid vett läbi, nii et igalt poolt tilkus kaela. Toru oli veest väljas, kust õhku said, et said mööda merepõhja sõita.”
Esimest korda jäi Jüri tormi kätte koos isa ja emaga, kes käisid Pärnus, Uulus rändpüügil. “Ma ise ei mäleta seda heaste, ma olin kahe-kolme aasta vahel siis. Aga seda tormi ma mäletan, metsik torm oli. Paadil oli puu üle ja present peal, mina selle all. Ema pakkus mulle võileiba, mille vahel oli praemuna – see on siiani silma ees – pärast pole ma kaks nädalat söönd, olin nii merehaige. Pooled mehed paadis olid usklikud, need olid hakanud usklikke laule laulma, et nüüd on minek. Aga ei ole läind.”
Mõrda nõudmas
Jüri on kalal käinud lapsest peale. Maikuus pidas ta 70. sünnipäeva ja siis olid kohal kõik Jüri ja Aime järeltulijad: kaks last ja seitse lapselast. Üks lapselaps, Marguse poeg Hugo Elmar on minu, Jüri ja Tiit Jaarmaga samas paadis, poeg Margus koos Indreku ja Urmet Paumehega teises.
Kahe paadiga sõidame vaatama Jüri enda ehitatud kastmõrdasid. Sellist ainult kahe paadiga kontrollida saabki – ühe paadi mehed lapivad mõrralina käest läbi ühelt, teise paadi mehed teiselt poolt kuni kala koguneb mõrrasoppi ja selle saab kahvaga paati tõsta.
Jüri ise mõrda suureks ei pea: “Päris kalameestel on ikka hoopis suuremad.” Jüri räägib, kuidas mõrd püüab: “Mööda tiivast juhib kala karja­aeda sisse, siin ta püüab minna edasi, aga igal pool on lina ees ja nii ta jõuabki kasti.”
Mehed veavad võrku veest välja, mõrras keeb tõeline kalasupp – räimed, tuule­haugid, ahvenad, tüütut mudilat on seekord vähe. “Harda, pane nüüd kaamera valmis,” hõikab Margus teisest paadist. Soomused ja veepiisad lendlevad õhus, kui kalu paati tõstetakse. Tuulehaugid volksavad paadipõhja ja vehivad oma terava nokaga nii et hoia piip ja prillid. Siis ongi kõik kalad mustades plastvannides. “Täitsa viisakas saak, pigem üle keskmise,” hindab Margus. “Pole viga jah,” vastab Jüri.
Võtame suuna järgmise mõrra suunas. Tee peal saadetakse püütud mudilad merre tagasi – minge kus tahate! “Kassid ka ei taha seda, väljanägemine on juba selline,” lisab Jüri. Tagasi merre lähevad ka alamõõdulised ahvenad. Selle tööga peab olema hästi nobe, sest kalasaagiga paati jälitab kajakakari ja see kalake, kes kohe ei sukeldu ja veepinnale uimerdama jääb, ongi linnu nokas.
Teises mõrras on kala tunduvalt vähem. “See mõrd ei püüa,” hõikab Margus isale.
Mõnest tuulehaugist on järel ainult pea – hüljes on käinud. Jüri räägib, et hüljes ujub üle mõrralina, sööb kõhu täis ja ujub välja jälle. Kunagi olid Jüril raammõrrad, sinna uppusid vargile läinud hülged ära. Kõige hullem on siiapüügi aeg, siis sööb hüljes siiad võrgust ära ja teeb võrgu sisse niisugused augud, et võimatu parandada. Omal ajal sai isegi hülgejahil käidud. “See oli kuuekümne viiendal aastal kui me noored kalurid olime,” alustab Jüri taas juttu, et seda ilusat aega meenutada.
Noori enam ei tule
Jüril on meeles ka need ajad kui angerjas oli siinsetes vetes enam kui tavaline. Jüri on kindel, et angerjale ei sobi kõik need juhtmed-kaablid, mis merepõhja pandud ja sellepärast neid enam polegi. Nüüd juhtub mõni üksik vana loom püünistesse, noori angerjaid pole üldse näha. “Noori enam juurde ei tule,” nendib Jüri.
Samamoodi on rannakaluritega – iga aastaga saavad nad vanemaks ja iga aastaga on neid vähem, noori aga, kes tunneks uhkust – oleme noored kalurid – ei paista kuskilt. “Tütrepojad olid ikka kanged kalamehed, aga kasvasid suuremaks ja enam neid ei huvita…,” jätab Jüri jutu pooleli.
Ka Jüri poeg Margus ütleb, et rannakalureid jääbki iga aastaga vähemaks, ega tea kui kaua isagi enam merel käib – sestap ta meid kaasa mõrda nõudma kutsuski. Sest mine tea kui kaua isa veel merel käib.
Margus ise käis poisikesest peast põhjaõngesid panemas ja ütleb, et sai isu täis – sellepärast temast rannakalurit ei saanudki. Nüüd tegi isa talle esimesed võrgud. “Ripuvad seal, mine tea…,” ütleb Margus. “Isa aga on kohalik kalapüügikunn – hoiab kala külainimestel laual ja noored mehed käivad kaasas – isal on kõik need vanad tarkused teada.”
Võtame tagasi suuna sadamasse. Tärkma sadama sissesõit oleks justkui haljastatud mõne eriti andeka maastikuarhitekti poolt – eri toonides ja eri kõrgustes kõrkjad ja pillirood on maitsekalt rühmadeks seatud. Päike värvib taevast hommikutoonidega ja kui me kanalist läbi sõidame lõhnab meremuda kui kõige peenem lõhnaõli.
Kõigepealt tõstetakse paadist kalakastid, siis ronime välja meie. Puuduv jalg Jürit ei sega. Niipalju on abi vaja, et kummiülikonna pükse üle saapa saada.
Kai peal ootavad juba kalavastalised, kes tahavad otse paadist saada seda kõige värskemat. “Ja näeksid sa neid pettunud nägusid kui kala ei ole,” ütleb Margus. Seekord on, 146 kilo ja 15 grammi. Müük, euro kilost, läheb hea hooga. Juttu ja arutamist on kalamüügi juures palju.
Kalavastalisi võiks rohkemgi olla, sest kõike kohe müüdud ei saa. Mis me nüüd teeme? “Isa ütles, et nüüd tuleb pea tööle panna,” räägib Margus, et paar tundi on aega ja siis pole kala enam merevärske. Isa võtab telefoni ja hakkab küla mööda helistama. Kui me oma kalakotiga Tärkma sadamast Emmaste poole sõidame ja sealt edasi Kõpu poole keerame tuleb juba vastu jalgrattureid, kast kala jaoks pakiraamil. Sõna, et Jüri käis merel, levib. Jüri on siinkandis ainus, kel mõrrad meres. Võrkudega käijaid on veel. Kui Jüri oli noor kalur, pole Tärkmal sadamat olnudki, aga Sõrul oli kolhoosis 17–18 kalurit. “Mitte ühtegi pole alles, kõik on läind,” ütleb Jüri.
“Niikaua käin kui tervis lubab,” ütleb ta vastuseks küsimusele kaua ta veel merel käia plaanib. Tervise kohta lisab: “Pole see kiita ka midagi – mul südameoperatsioon olnud ja talvel oli insult… Veresuhkur on kõrge ja…”
Merel käimine aga on otsekui võluvits, mis Jüri tervise paremaks teeb. “Kui inimene saab seda teha, mida ta tahab, siis on tervis korras, kui ta ei saa seda teha, siis ma ei kujuta ette… Kui ma peaksin istuma kuskil linnas korteris, ma läheks hulluks.”

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411