Teisipäev, juuni 5, 2018
 

“Aili nimi jääb eluks ajaks meelde”

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Jaanus Kõrv
Nii ütlesid töö­mehed, keda Aili Kibuspuu (83) ühel suvel kostitas, aga teda teavad ja tänavad ka paljud teised – need, kes talt saanud ainult aitähhi eest abivahendi, munapühadeks korvi või emadepäevaks šokolaadisüdame.
Mõned aastad tagasi toitis Aili kaheksa nädalat seitset meest, kes Metsa tänaval vee- ja kanalisatsiooni­trassil töid tegid. “Enamasti vene rahvusest, üks Jõhvist, teine Tapalt, kaks rääkisid täitsa selgelt eesti keeld,” meenutab Aili. “Nad olid väsind, mul hakkas nendest nii kahju, päevad läbi olid laual heeringavõileivad, koogid, koguaeg tegin kohvi. Ostsin värvilised tassid, et igaüks oma ära tunneks. Algul nad kartsid ülemust, pärast tuli ülemus ka. Aga nad olid nii head, et juurisid kõik kännud välja ja viisid ära. Nad olid nii viisakad, et kui nad tulid, võtsid mütsid peast ja kui nad ära läksid, olid nii tänulikud, ütlesid – Aili nimi jääb eluks ajaks meelde. Ja kui ma ausalt ütlen – pole see mind vaesemaks teind ega neid rikkamaks ka mitte. Aga see ei ole minu jaoks töö,” räägib Aili.
10 000 pühadekorvi
Lihavõttepühadeks hakkas Aili korve tegema 17aastaselt. Küsin, kui palju sa neid teinud oled? Aili pistab kiirelt vahele: “Kas sa tead, sa oled ka korvi saand, mul kirjas, õde Meeli kohta olen kirjutanud – Meeli väga väike,” ütleb Aili ja arvab, et 10 000 ringi on neid tehtud küll.
Vanasti ostis ta selleks rulli ehituspappi, lõikas ja õmbles. Kuna siis pole vatti saada olnud, millega korvipõhi pehmeks teha, harutas Aili lahti vanad tekid. Kõige hullem oli krepp-paberiga, seda polnud samuti saada. “Ostsin poest tapeedi ja käisin vanemate inimeste juures uurimas, et ehk saaks tapeedi krepp-paberi vastu vahetada,” meenutab Aili, kinnitades, et ühelgi aastal pole korvid tegemata jäänud. Tollal sai kolhoosist mune ämbriga toodud, pooled läksid katki, aga 200 muna sai sellegipoolest värvitud. Nüüd on õnneks šokolaadimunad ja neidki kulub 200.
Ütlen, et see ju maksab ka midagi! “Kuule, mul on kaks asja – mul ei ole raha ega aega, aga heategevuseks jätkub,” naerab Aili, kes alustab juba paar kuud enne pühi nuputamist, mida põnevat korvi panna. Vene ajal käis pealinnaski vaatamas, et midagi erilist leida. “Sain tibukujulised lõhnaõlipudelid, hiljem tulid juba pisikest karvased tibud. Mu südames on nii suur rõõm seda teha,” ütleb Aili särasilmi ja ühe hingetõmbega.
Emadepäevaks kink ka isadele ja lastele
Tänavuseks emadepäevaks tegi Aili tuttavatele emadele väikesed karbid, kus neli šokolaadisüdant sees. Meeste ja laste jaoks said väikesed kommikarbid. Kuna üks kauplus oli oma töö lõpetanud, sai sealt kaardid, mille ääred olid pleekinud. “Lõikasin roosid välja, emadele suure roosi, selle peale kirjutasin salmi. Meestele ja lastele sai tahakülge üks väike roos. Südamele kirjutasin: oled kallis. Üks väike tüdruk ütles, et see oli nii nunnu, see oli mul kaisus,” räägib Aili õhinal ja ütleb, et lastelt õpibki. Ühel aastal oli üks laps kurtnud, et tema on ka kallis, miks tema kaarti ei saanud.
“Mõtle, üks mees ei julgend esiti karpi vastugi võtta… Ma ütlesin, et kui mehi poleks olnd, poleks emasid ka mitte – teile peab ka väheke välja tegema,” naerab Aili, kes kingitustega koos ikka mõne riuka välja mõtleb.
Korvi on Aili teele saatnud isegi Seli sanatooriumis ravil olles. Üks ema lihtsalt helistas ja palus korvi teha, sest laps ootab. Kui Aili kodust eemal juhtub olema, saadab ta 120 kaarti emadepäevaks posti teel.
Vahel tunneb ta kodust välja minnes mingit eelaimdust ja paneb igaks juhuks midagi kotti. Tulebki vastu laps, kes nutab. “Mis viga? Näe, tädi annab šokolaadimuna. Lapse meel kohe rõõmus. Vahel toon õhtul kargud tuppa tundega, et neid võib kellelegi vaja minna ja öösel tullaksegi tahtma,” räägib Aili.
“Mulle on mitu korda öeldud – sa oled vähe loll, et sa oma raha sedasi alla paned. Ma ei leia, et see oleks töö, ma ei oska seda millegagi seostada – lihtsalt see on minu elu, ma ei saa teisiti.”
Tööl sai palju head teha
Maavalitsuse sotsiaalosakonnast, kus Aili oli arstliku komisjoni sekretär, ta koondati. Põhjuseks ehk liigne abivalmidus ja – millisele ülemusele meeldib, kui inimene sisse astudes küsib juhataja Kibuspuu Ailit!
“Üks mees ütles mulle koridoris – müts jäi ka teile, ma ei leia enam teid ka üles, et ma mütsi ära viiks, mina lähen koju, ma ei leia arhiivi!” Aili läks aga alati inimesega kaasa, et vajalikud dokumendid välja otsida. Doktor Arnold Parolli, kellega koos sai inimestele väga palju head teha, kiidab Aili tänaseni.
“Headuse eest olen peksa saanud väga palju, aga ma olen ikka öelnud: saan peksa, teen ikka,” jääb Aili oma missioonile truuks.
Märganud, et mu taldrik pole veel purune, ütleb: “Võta nüüd kooki, see on juustukook, aga see rabarberikook on ka väga mõnus. Võta paprikat ka, kui sa armastad, mul nii palju toas paprikat.”
Kui Ailile vahel helistatakse, et keegi on haige, ole hea, mine vii talle süüa, siis Aili ei mõtle sellele, et miks pean mina minema? “Ma lähen rõõmuga ja mitu korda on juhtunud, et mul kanatükid ahjus, ise jään ilma – söön koort ja kartulit ja viin kanatükid sellele, kes seda rohkem vajab.”
Abivahendeid enam kui tuhandele
Aili, kes abivahendeid tasuta jaganud 33 aastat, ütleb, et tal juba kolmas põlvkond, keda aidata tuleb. Katkisi abivahendeid satub sekka ikka, aga neid Aili inimesele anda ei taha. Seepärast on ta ise ratastoolide rattaid ja poti­tooli hingesid vahetanud.
Kui mõni vahel tänutäheks kommikarbi toob, on sellega asi selge – kui on suur karp, läheb vanadekodusse, kui on väike, läheb puuetega lastele. “Vanadekodu jaoks peab nelikümmend kommi olema,” on Aili arvepidamine täpne.
Aili ei pruugi inimest tunda, kuid nähes teda lonkamas astub juurde ja pakub käimiskäru. Vastuseks saab – ei mina ratastooli ei taha. “Andsin käimisekäru, lähen järgmisel hommikul poodi, tema juba sellega apteegis.”
Inimesed ei tee tihtipeale vahet, mis ratastool, mis käimiskäru, Aili juures aga saab proovida, milline kõige sobivam on – kitsam või laiem, täiskummidega või mitte. “Potitoolile panen ikka ilusa WCpaberi sisse ka,” itsitab Aili.
Kui sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi omad tema juures käivad ja abivahendeid toovad, küpsetab Aili neile kaasa suure koogi, paneb juurde paar karbitäit vahvleid, vahel ka kohvipaki. “Mina ei ole kunagi mõelnud, et ma tahan midagi saada, see ei ole mu mõttes üldse olnudki,” ütleb Aili, kes kõik oma toimetamised teeb jalgsi käies. Jalgrattaga sõitmise keelas arst ära.
Aili tuletab südamesoojusega meelde kuue-seitsme aasta pikkust puuetega inimestega tegelemise perioodi Käina vallas. “Bussiga läksin ja bussiga tulin, alati viisin koogid kaasa, bussijuht pidas peenikest ja ütles: kas te ikka veel ei tea, et Käinas ka pood…,” naerab Aili. Ja lisab, et on siiani südamest tänulik ilusa tänukirja, lillede ja peolauda kutsumise eest.
Tallinna mees sai ühe päevaga ratastooli
Aili ütleb, et üks seik ei lähe tal kunagi meelest. Toodi tagasi ratastool, mille Aili pani õue heki äärde. Aili vend hakkas just Tallinna minema, telefon aga helises ja helises. “Mõtlesin, et Jüri hakkab ära minema, ma ei võta. Aga võtsin vastu. Üks mees Tallinnast helistab ja ütleb, et ma olen praegu oma WCs ja mu kätte juhtus Hiiumaa ajaleht, seal on selle inimese telefoni number, kes abivahenditega tegeleb. Mõtle – mu number on ainult üks kord ajalehes olnud! Mees räägib, et on ilma jalgadeta ja peab roomama, et kas oleks teilt võimalik mingit ratastooli saada. Ütlesin, teate, ainuvõimalus – mu vend hakkab praegu Tallinna tulema, panen ratastooli peale, täna õhtuks on teil käes. Ja seitsme aasta pärast, kui see mees juba surnud oli, toodi ratastool tagasi, nimesilt juures, et ma teaks, kelle käes tool oli,” räägib Aili ja jääb mõttesse: “Minu kaudu käib üks eriline juhtimine, see ei ole mitte juhuslik…”
PS Aili sai möödunud esmas­päeval 83. Võtsin lilled ja sõitsin tema juurde, et küsida, millal ta intervjuuks aega leiab. Aeg kokku lepitud, kutsus Aili mind tuppa ja andis valida, millist torti ma tahan. Kuna ma tortidest ei tea midagi, valisin selle, mis tal parasjagu käes oli. Olin juba rooli taha istumas, kui Aili tuli kiirustades kohvipaki ja sõnadega: pidage toimetuses siis mu sünnipäeva, nii et peetud on! Loo tegemise päevaks olid kohv ja koogid laual. Koogid pani Aili iseenesestmõistetavusega mulle kaasa ja taas pidin juba autosse istuma, kui Aili toast paprikaga tuli – juustukoogi juurde ju hea…
Aitäh Aili, et sa olemas oled, tervist sulle pikkadeks aastateks!

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411