Teisipäev, mai 22, 2018
 

Uduvettiv Epina kant

Tapio Vares | Hiiu Leht
Gomera saare metsa­vööndi loodenurgas paiknev Epina jääb meelde eeskätt eerika- ja iileksi­metsade poolest.
Mõneti valdas kahjutunne, et kunagi suure vaevaga rajatud kiviaedadega põlluterrassid nüüdseks sedasi käest lastud. Teisalt, milline võsa selle vallutab! Umbes nii 8 meetrit kõrged, eriti silmapaistvad igatepidi rässakad-nukilised samblaga kaetud iileksitüved.
Õhtuks kohale triivinud udulaamades ja vihma tilkumises tekkis mõte, et selline võiks ehk välja näha vihma­mets Šotimaa moodi?
Näed, Eestiski leiduv kopsu­samblik sinirohetas siin suurte narmaliste latakatena. Teisalt ikkagi Kanaarid mis Kanaarid. Sest siin-seal paistis pakse datlipalmitüvesid, epifüütidena peal roomamas kanaari jänesjala risoomkäpakesi, pitslehed tuules lehvimas. Ja oli üksikuid loorberipuid, igihaljaid türnpuid-lodjapuid.
Päev oli siiski olnud veel päikseline, pakkudes silmarõõmuks natukese lilleilugi. Teeveerel oranžitasid pisikesed saialilled. Allikatele viiva tee otsas õitsesid lillakas­valkjassinised kollase südamikuga “krookused”. Lehed niitjad. Tegemist on võhumõõgaliste sugu­konda kuuluva kohaliku liigiga Romu­lea columnae. Naabruses, maantee ääres, valendas võhumõõku – Iris albicans. Ka metsades leidus tillukesi õisi. Need kuulusid liaanile nimega Tamus edulis. Kobaraisse koondunud punakaspruune õiekribalaid ilmestasid tibased kollased tolmukatäpid.
Enne pilvede jõudmist paistis siit ülevalt uhkeid vaateid. Eeskätt muidugi Tenerife saare hägusinine vulkaanikoonus, valge lumi tipus. Loodesse tungis järsk tippude ahel, kõrgeim, Caldera nimeline tipp 899 m. Sellel ahelikul oli hea näha “eeslikõhu” niisutavat mõju. Kui allpool mäed kuivuse tõttu üsna paljad, siis aheliku harja kattis rohetav porsa-eerika võsametsa riba. Üle mere loodes kerkis kaks “tissi”, mille alumine osa hägupilvedes ujus – need on Palma saare kaks vulkaanilist tippu.
Epina eripäraks on allikad. Säärast sulinal vabalt voolavat joogivett leiab Kanaaridel üliharva. Siin on need jagatud seitsmesse puurenni ja tuleb tükk aega seal küürakil “palvetada”, enne kui pudel täis niriseb. Iga renn pidi midagi andma. Mina küürutasin peamiselt vist nii-öelda armastuse nire kohal – seepärast, et sealt tuli justkui natuke rohkem vett. Vettinud puurennides kasvas sammalt. Jajah, nii need võõrad Kanaariamaa bakterid sisikonda tulevad – mõtisklesin. Kas just sellest, aga igatahes järgmisel päeval järgnes tõsine “sügav­puhastus” ehk “põhi” lendas alt. Vesi oli iseenesest maitselt täitsa hea, Kanaaride ühisveevärgist tulev töödeldud merevesi on kohati lihtsalt jõleda mekiga.
Koht oli eriline. Varjukas, nätske. Lopsaka roheluse all veesulinas – jällegi tekkis hoopis Kreeka meeleolu. Kui norima hakata, siis muidugi oli asi täitsa omamoodi. Näed, siin olid “nõges­põõsad” (Gesnouinia arborea) eriti uhked, ühel helepruun tüvi suisa neli-viis tolli läbimõõdus. Tumekirsipunaste viljamummudega kanaari iileksid olid hoopis segased. Helehallid liittüved tõsiselt tüsedad, ühel maapinnalt suisa üle 2 meetri läbimõõtu. Võradest rippus alla kanaari luuderohu kardinaid.
Läheduses kõrgusid uhked männid. Gomeral on kanaari mänd väga harvaks jäänud, ent siin neid igatahes jagus. Esmalt justkui ilusate seedrite saluna, jämedatel tüvedel rõhtsalt laiali ringutamas oksad. Pikad kolmekaupa okkad lõid õhulise kahuse krooni ja selle eripäraks olid võrades rippuvad pikad heledad samblikuhabemed. See näitab, et uduniiskust jagub sellesse kanti tublisti.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411