Teisipäev, mai 15, 2018
 

Meseta metsa haruldused 1.

Tapio Vares
Gomera saare teed on enamasti üks lõputu järsumäe-kurvitamine, pea kohal kaljud, otse all sügavikud, taamal enamasti meresina. Nii ka saare põhjaosa teel.
Paljastele nõlvadele liibus tumedaid põõsatutsakaid, mõni ka puukesena. Need on soomuseliste võrsetega kadakad, ladina keeli Juniperus turbinata, arvatavalt sama, mis vahemeremail leviv foiniikia kadakas. Sekka üksikuid kanaari datlipalme ja mände, kõrgemale jõudes udupilved ja eerikavõserik.
Vallehermoso on kunagisel vulkaanikraatriväljal pesitsev asula, kus on hea poes käia ja kohe edasi järgmisele bussile kobida. See vingerdas siit 200 meetri pealt üles 750 meetrile.
Forestal de la Meseta peatuses välja, ehkki mingit peatusemärki tõttöelda ei paistnud kusagil. Mõnusalt jahe oli siin, taas viibisime metsavööndis. Valdasid aina lehtlopsakad järsakud, nii ees kui üleval. Meseta on Gomera metsade üks kõige liigiküllasem nurk, muuseas on siin eraldatud väga niiske­nõudliku okootea-neiujala taimestikutüüp.
Päikseküllastel tee­servadel õitsesid ubapõõsad, esimesed valged õied avas kiviroosikupõõsas (Cistus monspeliensis). Mitmel pool hõbetas koirohtu. Artemisia thuscula on Gomera ainus pujuliik. Seejuures kohati lausa üle pea kõrguvate puitunud oksiste põõsastena. Ja naistepunad (Hypericum grandifolium) kõrgusid siin kuni viiemeetriste puudena. Teeveeres lillad Pericallis’ed ja sinisinised põld-varsa­põlved (Anagallis arvensis). Muide, viimane kasvab üheaastase umbrohuna isegi Saare-ja Hiiumaal! Ja oli mingeid tundmatuid sini­kellukaid ning koduseid roosa­õielisi haisvaid kure­rehasid, sekka kilpjalga. Teelehed olid siin aga puitunud põõsakestena, liiginimetusega Plantago arborescens. Lodjapuudelgi (Viburnum rigidum) oli kevad käes ja nad ilutsesid avanevate valgete õiekobaratega. Vesises kuristikus riputasid pikki helepunaseid uduõisikuid üle pea vohavad “nõgesepõõsad” Gesnouinia’d.
Ühele puhastatud terrassile oli istutatud leedripõõsaid (Sambucus palmensis). See läänepoolsete Kanaaride niiskete metsade heitlehine endeem olla Gomeral looduses väga haruldane. Teisal oli istutatud muidki haruldusi, näiteks kahemeetriseid piima­lillepuid. Kas Euphorbia mellifera, kes niisketes metsades võivat suisa 15 meetrit kõrgeks puuks sirguda?
Lisaks kümnemeetristele sihvakatele iileksipuudele ja Picconia’tele jäi ette ühtteist meile seninägematut: 8 meetrit kõrge türnpuu, pisikesed kollased õied küljes. Lehed kuju ja roodumise poolest kui meie harilikul türnpuul, ent igihaljad ja tumeläikrohelised. Tegemist on omaette Kanaaride liigiga Rhamnus glandulosa.
Loorberipuu naabruses kasvas Maytenus canariensis. Tema laiümaraid lehti võrreldakse pirnipuu omadega, ent need on paksud ja igihaljad. Veel toored rohekad viljad meenutasid oma kolme väljaulatuva osaga üsna kikkapuu omi. Pole ka ime, sest Maytenus kuulub kikkapuuliste sugukonda.
Ronitaimedest leidus kanaari luuderohtu, südajate lehtedega Tamus edulis’t ja kõige silmatorkavamana Semele androgyna’t. Nimetasime ta ronivaks ruskuseks, sest see liaan on mõneti oma sugulaste ruskuste moodi. Nimelt need suured läikivad lehed pole tegelikult üldse mingid lehed, vaid muundunud võrsed ehk kladoodid. Sestap ongi võimalik veider pilt, kus õied ja punased viljad arenevad n-ö lehe servades. Siingi oli näha viljaalgmeid kladoodide ääres. Semele virutab algul üles pika kõvera udjaka, millele alles hiljem kasvavad kladoodidega kõrval­harud. Üldilmelt natukese hiina rippoa ehk visteeria moodi. Semele androgyna levib Kanaaridel ja Madeiral vaid kõige niiskuseküllasemates metsades.

Gomera saare teed on enamasti üks lõputu järsumäe-kurvitamine, pea kohal kaljud, otse all sügavikud, taamal enamasti meresina. Nii ka saare põhjaosa teel.
TAPIO VARES
tapio.vares@hiiuleht.ee
Paljastele nõlvadele liibus tumedaid põõsatutsakaid, mõni ka puukesena. Need on soomuseliste võrsetega kadakad, ladina keeli Juniperus turbinata, arvatavalt sama, mis vahemeremail leviv foiniikia kadakas. Sekka üksikuid kanaari datlipalme ja mände, kõrgemale jõudes udupilved ja eerikavõserik.
Vallehermoso on kunagisel vulkaanikraatriväljal pesitsev asula, kus on hea poes käia ja kohe edasi järgmisele bussile kobida. See vingerdas siit 200 meetri pealt üles 750 meetrile.
Forestal de la Meseta peatuses välja, ehkki mingit peatusemärki tõttöelda ei paistnud kusagil. Mõnusalt jahe oli siin, taas viibisime metsavööndis. Valdasid aina lehtlopsakad järsakud, nii ees kui üleval. Meseta on Gomera metsade üks kõige liigiküllasem nurk, muuseas on siin eraldatud väga niiske­nõudliku okootea-neiujala taimestikutüüp.
Päikseküllastel tee­servadel õitsesid ubapõõsad, esimesed valged õied avas kiviroosikupõõsas (Cistus monspeliensis). Mitmel pool hõbetas koirohtu. Artemisia thuscula on Gomera ainus pujuliik. Seejuures kohati lausa üle pea kõrguvate puitunud oksiste põõsastena. Ja naistepunad (Hypericum grandifolium) kõrgusid siin kuni viiemeetriste puudena. Teeveeres lillad Pericallis’ed ja sinisinised põld-varsa­põlved (Anagallis arvensis). Muide, viimane kasvab üheaastase umbrohuna isegi Saare-ja Hiiumaal! Ja oli mingeid tundmatuid sini­kellukaid ning koduseid roosa­õielisi haisvaid kure­rehasid, sekka kilpjalga. Teelehed olid siin aga puitunud põõsakestena, liiginimetusega Plantago arborescens. Lodjapuudelgi (Viburnum rigidum) oli kevad käes ja nad ilutsesid avanevate valgete õiekobaratega. Vesises kuristikus riputasid pikki helepunaseid uduõisikuid üle pea vohavad “nõgesepõõsad” Gesnouinia’d.
Ühele puhastatud terrassile oli istutatud leedripõõsaid (Sambucus palmensis). See läänepoolsete Kanaaride niiskete metsade heitlehine endeem olla Gomeral looduses väga haruldane. Teisal oli istutatud muidki haruldusi, näiteks kahemeetriseid piima­lillepuid. Kas Euphorbia mellifera, kes niisketes metsades võivat suisa 15 meetrit kõrgeks puuks sirguda?
Lisaks kümnemeetristele sihvakatele iileksipuudele ja Picconia’tele jäi ette ühtteist meile seninägematut:
8 meetrit kõrge türnpuu, pisikesed kollased õied küljes. Lehed kuju ja roodumise poolest kui meie harilikul türnpuul, ent igihaljad ja tumeläikrohelised. Tegemist on omaette Kanaaride liigiga Rhamnus glandulosa.
Loorberipuu naabruses kasvas Maytenus canariensis. Tema laiümaraid lehti võrreldakse pirnipuu omadega, ent need on paksud ja igihaljad. Veel toored rohekad viljad meenutasid oma kolme väljaulatuva osaga üsna kikkapuu omi. Pole ka ime, sest Maytenus kuulub kikkapuuliste sugukonda.
Ronitaimedest leidus kanaari luuderohtu, südajate lehtedega Tamus edulis’t ja kõige silmatorkavamana Semele androgyna’t. Nimetasime ta ronivaks ruskuseks, sest see liaan on mõneti oma sugulaste ruskuste moodi. Nimelt need suured läikivad lehed pole tegelikult üldse mingid lehed, vaid muundunud võrsed ehk kladoodid. Sestap ongi võimalik veider pilt, kus õied ja punased viljad arenevad n-ö lehe servades. Siingi oli näha viljaalgmeid kladoodide ääres. Semele virutab algul üles pika kõvera udjaka, millele alles hiljem kasvavad kladoodidega kõrval­harud. Üldilmelt natukese hiina rippoa ehk visteeria moodi. Semele androgyna levib Kanaaridel ja Madeiral vaid kõige niiskuseküllasemates metsades.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411