Teisipäev, mai 8, 2018
 

Cedrost alla rannikule 2.

Cedro külast laskumine oli karm. Nii umbes 300 meetrit allpool paistva paisjärveni kulges ainult üks lõputu kalju­seinal edasi-tagasi vonklev trepistik.
Ümbritsev loodus pakkus ohtralt vaatamisväärsusi, ent kahjuks jagus mul silmi eeskätt vaid jalge ette. Enamus auru läks sellel jalgumurdval astmestikul ukerdamisele. Tasakaal eelkõige! Kui siin vääratada, siis… Kuristiku sügavik kadus kuhugi kaugele alla.
Ajuti sai siiski tehtud pisikesi peatusi ja kohustuslikke klõpse fotokaga. Pilvealuses muutus kõik aga halliks ja enamik võtteid läks aia taha. Kasvõi see joavaade. Kalju­seinal oli näha heledam triip: siit peaks langema võibolla saja, võibolla enamagi meetri kõrgune juga. Aga ei tulnud sealt piiskagi. Ülevalpool asuvas Cedro külas imeti nähtavasti kogu ojavesi ära torudesse.
Sellest, et olime jõudnud ülevalt loorberlehistest metsadest teise, veidi soojema­lembesesse taimestikuvööndisse, andis märku kaks uut puuliiki. Esmalt Picconia excelsa. Tema tundsin kohe ära – ümarad nahkjad lehed on servist allapoole käändunud. Üks puu juba õitses, levitades nõrka head lõhna. Valged õiekobarad meenutasid pisut toomingat. Tegelikult kuulub ta õlipuuliste sugukonda ja samas perekonnas on üldse veel ainult üks liik lisaks: Picconia azorica, Assooride endeem. Picconia excelsa asustab aga Madeirat ja Kanaari saari. Parimad kasvupaigad asuvad 400–1000 m üle merepinna.
Ning siis need kuni 8 m kõrged puukesed – läikivad väikse­poolsed lehed servist pisut sakilised, tüved helepruunid.
Tegu on teepõõsa­liste sugukonda kuuluva, perekonna ainsa liigi Visnea mocanera’ga, kellest sai Ocotea kõrval mu teine lemmikpuu Gomera saarel. (Tõsi, uuemal ajal on Visnea liigitatud hoopis Pentaphylacaceae sugukonda, ent endiselt kuulub laiemalt võttes kanarbikulaadsete seltsi.) Visnea on päiksenõudlik, talub hästi kuuma, sestap kasvab võrdlemisi madalal, 300–600 meetrit üle merepinna.
Paraku jäi see esmatutvus seal järsakul üürikeseks. Tähtsam oli õhtuks kusagile tasasemale maale jõuda. Ikka põnts-põnts-põnts, tiguaeglaselt allapoole. Kõikjal kivimüüridel jäi silma kanaari jänesjalgu ja sekka ka mingeid noorte hõbelehtedega sõnajalgu. Viimane on arvatavalt äärisjalaliste sugukonda kuuluv Notholaena marantae. Udupilvelaamad sõudsid me pea kohal, riivates kanaari datlipalmide sulgjaid latvu. Oeh, viimaks väikse paisjärve ääres. Siin oli tilluke häda­pärane lapike telgi jaoks. Koht aga oli äge. Ülalt kalju­lõhangust kukkus joanire, kiviseintel juusadiantumid, lopsakad puisoblika (Rumex lunaria) põõsad. Ilutses mõni oranž­punane õielehter – tegu kellukaliste sugukonda kuuluva liaani
Canarina canariensis’ega. Pea kohal aga helenoores lehes pajud. Näed sa, jälle kanaari pajud! Kanaaridel on peagu kõik puuliigid igihaljad, erandiks vaid ojaorgude paju ning loorberlehiste metsade leeder Sambucus palmensis.
Sulnis kevadõhtu sahiseva joa orus Õnnelike saartel. Tõesti õnnelik olemine – ei mingeid verdimevaid putukaid ründel. Musträstad vilistasid. Ja siis tulid ühed linnud joale saba viibutama, justnagu linavästrikud. Selg tumehall, kõhualune ja saba algus kollane. Hiljem selgus, et ongi peagu linavästrik, pere­konna teine liik jõgivästrik, täpsemini omaette Kanaaride alamliik (Montacilla cinera canariensis). Eestis on jõgivästriku põhiliik ebaregulaarne ja haruldane haudelind.
Hämardus. Nüüd lõikas paisjärvelt kõrvu konnade käre prääksuv kontsert. Ilge lärm. Kuis need kahepaiksed sellistele Atlandi vulkaanilistele saartele üldse jõudsid, tekkis mul seal küsimus. Vastus on lihtne. Nii selle ibeeria veekonna kui vahemere lehekonna on Kanaaridele sisse toonud inimene.
Järgmine hommik jätkus trepistikust laskumisega. Aina ojakuristikku pidi, kus segiläbi kasvas kaks pealtnäha nii vastandlikku liiki: kanaari pajud ja kanaari datlipalmid. Ülal järsakul ka paar kanaari mändi. Huvitav oli seitsme jala kõrgune haljas tüükaline “põõsas”, luga (Juncus acutus).
Aina lähemale nihkusid Estanquillo majad ja kõrge taevasse sihtiv terav kaljumonoliit. Curato asula. Stendi juhatust mööda otsisime supermarketit, ent sattusime eikuhugi. Küsisime juhatust, tädi seletas pikalt-laialt hispaania keeles. Noh, et poodi siin küll pole, seal kaugel all on. Muuseas käis jutust läbi sõna “platanos”. Erko on suur banaanisõber ja sai kohe aru – banaani kohta öeldakse sellel maal millegipärast platanos. Tõigi kimbu banaane. Kohalikud banaanid on ikka märksa etemad kui Eesti poodide suhteliselt maitsetud julgad.
Poejahil läbi asula. Nüüd juba Hermiguas. Teeserva kaljult leidsime taas uusi huvitavaid põõsaid. Lisaks puisoblikatele roheliste longus võrsetega madaraliste hulka kuuluv Plocama pendula ja valgete lehterõitega, üle pea sirutuvad puitunud vartega kassitapupõõsad – Convolvulus floridus. Selline taimestik näitas, et olime jõudnud sooja rannikuvööndisse.
Meri nihkus üha lähemale. Mäenõlvad olid muutunud paljasteks kaljudeks, enamus rohelust asus lameda oru põhjas kultuurtaimestuna: banaaniistandused, mango­terrassid, aaloepõld. Banaani­väli laiutas rannani välja, mere pool soola­pritsmete eest kaitstuna müüride ja riide­räbalast seinaga.
Lained kõmisesid tumedale munakarannale. Eemalt kutsuva saluna paistnud kanaari tamariskid osutusid pool­kuivanud madalaks padrikuks. Üldse oli kõik siin kole risune ja prahine. Kuid noh, ajas asja ära. Sile platsike näis tunnistust andvat, et ses kohas on ennemgi telgitud.
Meri aga aina kõmises kumedalt, paiskus pihuna kaugele sisemaale. Kaljud sööstsid vahust kõrgele-­kõrgele üles, olid mustjat värvi, sünged ja elutud. Nii teistmoodi maailm, võrreldes mägede roheliste metsadega.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411