Teisipäev, aprill 17, 2018
 

Üles Gomera metsadesse

Tapio Vares | Hiiu Leht
Klimaatiliselt kuuluvad Kanaari saared pigem kuiva Sahara-­Aafrika mõjupiir­konda. Kui põhja pool Assooridel katsid lopsakad metsad enne inimese rüüste­tegevust terveid saari, ülalt mägedest alla rannani välja, siis Kanaaridel on lugu teisem.
Ilma kõrgete mägedeta valitseks siin pigem pool­kõrbeline loodus, nagu näiteks madalal Lanzarote saarel. Jahe Kanaari hoovus ja pilvi kinni püüdvad kõrged mäeharjad on võimaldanud püsida imelistel metsadel. Sääraseid võis Vahemere piirkonnas leida veel ehk nii viie miljoni aasta eest, enne kui jääajad ja kuivemaks muutuvad suved need välja suretasid. Kanaaridel on pidevad niisked udulaamad aga üllatavalt püsivalt kestnud, võimaldades ellu jääda liikidel, keda maailmas leidub veel vaid lisaks Madeiral ja Assooridel.
Neist kõige suuremad lehtmetsamassiivid on säilinud Palma ja Gomera saarel. Gomeral hõlmab enamuse metsadest Garajonay rahvus­park, lisaks leidub ka Majona looduspargis. Põhilised matkarajad kulgevad Garajonays, neid on palju ja neid tallatakse usinasti.
Buss vingerdas mööda järsakuid üha ülespoole. Esialgu valdasid nõlvul piima­lillepuukesed, ent peagi sigines palju kanaari datlipalme, kõrguse edenedes ka kanaari mände.
1300 m üle merepinna Pajarito peatuses valgusid paljud välja, meie teiste seas. Kui jahe siin oli! Mõnusalt koduselt värskendav õhk. Ja üle eerikatihnikuliste harjade rullisid rõsked udulaamad. Kohalikus pruugis nimetatakse neid kirdesuunast tulevaid ja metsi niisutavaid pilvi “eeslikõhuks” – Panza de Burro.
Siinsamas lähedal kerkib saare kõige kõrgem tipp, 1484 meetrit üle merepinna küünitav Garajonay mägi. Ent tipu vallutamise asemel võtsime ette pisut vähem mägise raja. Alustuseks pani higistama seegi. Aga loodus, jah, see oli kohe täiega tasemel. Kõigepealt Fayal-Brezali taimestikutüüp, mis asustab veidi kuivemaid alasid ja on sageli inimese poolt laastatud maade esialgne metsastumise etapp. Tunnus­liikideks on seal puis­eerika (Erica arborea) ja kanaari mariporss (Myrica faya). Esialgu sel harjal nägid nood üsna rässakad välja ning enim paelusid hoopis piimohakad (Sonchus). Eestiski leidub piimohakaid, ent Kanaaride taimestiku üldises gigantismis on kohalikud liigid arenenud puittaimedeks. Vägevamad piimohakad võivad sirguda isegi üle pea ja näevad ülimalt eksootilised välja. Peene tüvekese otsas troonib kimp lopsakaid lehti, justnagu mingi veider puusõnajalg. Lehtede kohal puhkevad kollased väga hästi lõhnavad korvõisikud. Just olidki esimesed avanenud, kinkides udulaamades üsna halli ümbrusse kirgast värvi­rõõmu. Puispiimohakatest sai mu jaoks Gomera looduse üks sümboleid.
Ka niiöelda karikakrad ehk krüsanteemid olid siin väiksed puitunud põõsad. Tegu oli Gomera endeemiga Argyranthemum callichrysum. Valgete liblikõitega ubapõõsad (Chamaecytisus proliferus) kasvasid aga suisa kuni 4 meetri kõrguste rässakate puukestena.
Üle maantee, järgmine matkarada, hulk rahvast sel voorimas. Enamus siiski auto­inimesed, kes vaid pisikesi põikeid viitsisid ette võtta.
Algul valdasid siingi eerikad ja mariporsad. Mida allapoole rada laskus, seda suuremaks need puud paisusid. Väändtüvelised elupuulikult ribakoorelised puiseerikad kõrgusid juba 10 meetri kanti või ehk enamgi. Maailma ühed vägevaimad puiseerikad kasvavadki Kanaaridel, Gomeral on kõrgeimad
22 meetrit. Mariporss võib aga vägagi tüseda korbalise tüve moodustada. Näed, siin oli ühe liittüvi seitsmejalase läbimõõduga. Meie harilik porss on vaevalt neli-viis jalga kõrge põõsake, tema Kanaaride sugulane aga vohab mürakate põlispuudena. Üks asi on siiski meie porsal toredam, nimelt võimas eripärane aroom. Mariporssade lehed aga ei lõhna üldse.
Metsa all haljendas kanaari kurereha lõhestunud lehti, leidus paksulehelise Aicryson laxum’i taimi.
Igasugu sõnajalgu jäi ette. Kaljudel ja tüvedel karvaseid risoomkäpakesi, pitslehed õieli – kanaari jänesjalg. Imarad olid siin laiad ja lopsakad. Muidugi mitte meie kivi-imar, vaid omaette liik Polypodium macaronesicum. Musta raunjala sarnane sõnajalg on Asplenium onopteris, suured jõulised puhmad Dryopteris oligodonta’d. Et kõik mitte liiga lõpuni eksootiline poleks, silmasime siin-seal nii tuttavaid ühel “jalal” seisvaid lahtirulluvaid sõnajalgu. Jah, kilpjalg on Kanaaridel täpselt seesama, mis Eestiski! Aga edasi oli jälle kõik teistmoodi. Iileksid pole siin tavalised, vaid kohalik liik Ilex canariensis. Ja lodjapuud hoopis laiade ümarate igihaljaste lehtedega – Viburnum rigidum. Ning loorber pole see, kes Vahemeremail, vaid omaette Atlandi saarte liik Laurus azorica (Kanaaridel kasvavad eraldatakse vahel ka omaette Laurus novacanariensis’eks). Rebisime lehte katki, et nuusutada. Oli õrnem, pigem mingi “lillepoe” lõhn. Kohalikku loorberit vist vürtsiks ei kasutata?
Tjah, kõik oli siin teisiti. Aastaringselt lehthaljas, vägevate vaadetega lopsakale metsaorule, milles ookeanilt sõudmas udulaamad. Ja linnudki sidistasid siin iselaadselt – terve päeva, samas tasa ja rahulikult. Meie kevad­lindude ülehõiskamisest oli see nii erinev, mõtlik. Eks ole, aega neil siin ju küll. Pidevalt on justkui kevad, kuhugi pole kiiret.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411