Reede, aprill 13, 2018
 

Malle Mürgimäe suur panus saare muusikaellu

Jaanus Kõrv
Esmaspäeval juubeliõnnitlusi vastu võtnud Käina huvikeskuse muusikaõpetaja Malle Mürgimäe õppis lapsena klaverit, sai muusikaõpetaja-koorijuhi paberid Otsa-koolist ning on nüüdseks 26 aastat õpetanud Hiiumaa lastele plokkflööti ning 19 aastat juhatanud naisansamblit Hõbelõng.
Aastate jooksul on ta juhatanud ka naiskoori Heliko, Hiiumaa kultuurimaja segakoori, Hiiu Kaluri meesansamblit, Rahu Eest kolhoosi nais­ansamblit, Hiiu KEKi segakoori, Eesti koorijuhtide naiskoori, lauluansamblit Pühalepa Lustilised ning nüüd on ta otsustanud hakata õppima uut pilli, hiiu kannelt.
Kõige selle kõrvalt jõuab ta olla ka Kalju abikaasa, kahe poja, Kaspari ja Kusta ema ning kahe lapselapse, Laura ja Markuse vanaema.
Isa hiidlane, ema saarlane
Päritolu kohta ütleb Malle – ma olen krants, mu ema oli saarlane. “Ega emal siin Hiiumaal lihtne polnud. Meie peres oli nii, et kui midagi oli hästi, siis olid lapsed isasse, kui aga lapsed midagi kehvasti tegid, siis oli see saarlaste s… iseloom,” tunnistab Malle. Lastele hariduse andmise nimel aga pingutasid mõlemad ja elasid kõigest hoolimata koos peaaegu 50 aastat.
Peres sirgus kolm last, vend Tiit on kapten, õde Anu töötab küsitlejana. Lapsepõlvekodu on Heiste külas. Koolis käis Malle Laukal, seejärel Kärdla keskkoolis, edasi 1976. aastast juba Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimise erialal. Malle suguvõsas on nii isa kui ema poolt olnud muusikuid: vanaisa mängis külapeol lõõtsa ja kui vaja, läks Reigi kirikusse ning sai seal orelimängija asendamisega samuti hakkama.
Õpetajateks Mellik ja Naissoo
Eesti muusikaelus on legendaarse Silvia Melliku nimi kõigile tuntud. “Ma olen seda Silviale ise ka öelnud, et tänu tema nõudlikkusele ja Otsakooli kõvale tasemele olen mina siin elus hakkama saanud kõrgkoolis käimata,” ütleb Malle. “Silvia oli tõeline koolmeister, kes nõudis, et kõik koolitükid oleksid tehtud. Kõrval olid mul teiste õpetajate õpilased, kes pidid ainult korra poolaastas õppima, vaid arvestusteks-eksamiteks. Silvia aga pani mind tööle, kohustas kontserte külastama ja haris mind, metsast tulnud tüdrukut, igati.”
Teine õppejõud, kes Malle kujunemisele suurt mõju avaldas, oli helilooja Uno Naissoo.  Naissoo õpetas Otsa-koolis, kuidas lauludele saadet teha, et sa ei mängiks vaid kolme duuri – umptsa-umptsa-umptsa. “See mulle tol ajal väga külge ei jäänud, aga hiljem hakkas justkui imeväel end meelde tuletama,” räägib Malle. “Naissoo ise oli väga koloriitne kuju ja tema jagatud oskustest on mul elus tohutult kasu olnud.”
Taas Hiiumaale
Kuna Mallel sai Tallinnast kõrini ja ta tahtis tagasi Hiiumaale, sai tollase Sõpruse kolhoosi esimehe Ülo Vannasega kokku lepitud, et “kulturnik” saab korteri ja kõik selle, mis sel ajal ühe suunamisega kaasas pidi käima. Ühel kenal päeval aga sai Malle teate, et teda tahetakse õpetajaks hoopis Kärdla muusikakooli. “Nii kui ma tulin, sain igavese posu klaveritunde, muusikaloo, üldklaveri ja palju muud,” meenutab Malle. Kuna Otsa-koolis õpetati lisaainena ka plokkflööti, anti Malle hoole alla ka kaks akordionimängijat poissi, kes klaveritunnis ei viitsinud käia ja paluti, et ta hakkaks poistele plokkflööti õpetama.
Saaremaale ja tagasi
Ühe talve veetis Malle Saare­maal, kuna seal oli onu korter tühi. “Olen emotsionaalne ja lootused olid suured, et mina kui noor spetsialist saan Tormi tänava esimese maja valmimisel sinna korteri, aga ei saanud ma midagi, ei saanud ma isegi Ene Eimre vabanevat korterit. Ja siis otsustasingi, et lähen Hiiumaalt minema.”
Vahepeal oli Malle mehele läinud, sündisid lapsed. Hiiumaale tuli ta tagasi siis, kui noorem poiss sai pooleteistaastaseks. Malle läks 1985. aastal tööle Hiiu KEKi. Kuna ka abikaasa töötas samas, sai pere endale pooleteise aasta pärast uhiuue kolmetoalise korteri. Malle aga kirjutas oma muusikuharidusega üle nelja aasta KEKi laos numbreid ja luges paberil naelu-polte kokku. “Kui KEKi läksin, panin küll ka koori käima, aga tundus, et see numbrite kokkuajamine on minu jaoks üks mitteloominguline töö ja nii läksin KEKi juhataja Mati Nursi juurde jutuga – ma lähen minema. Kuhu sa lähed? Ütlesin, et ma ei tea, kuhu ma lähen, aga ma lähen minema.”
Nurs tegi talle selle peale pool kultuuritöötaja ametikohta, mille kohta üks töökaaslane ütles Mallele, et ta ei paneks selle 70 rubla eest kodus jopetki selga. Nii ta KEKi siiski edasi jäi. KEKi kooriga sai laulupeolgi käidud ja Malle sõnul oli kõik lill, aga siis tekkis tal uitmõte, et peaks nagu latti tõstma ja raskemaid kooriteoseid õppima.
Seetõttu tegigi Malle 90ndate algul sellise käigu, et läks oma kooriga kultuurimaja alla. Koori sai laulma kutsutud need, kes olnuks tulevikus võimelised ka kõrgemat taset pakkuma. “Naiste hulgast sai valik tehtud ja see oli minu totaalne ämber, mille nahka koor läkski! Tahtsin paremat kvaliteeti ja piltlikult öeldes – ühe sõbranna võtsin, teise jätsin… Ehk teosed olin ka liiga rasked valinud.”
Kuri kooli plokkflööti õpetama
1991. aasta sügisest kutsuti Malle muusikakooli klaveriõpetajat asendama, 1992. aasta sügisel aga kutsus direktor Aili Siht ta Kuri algkooli lastele plokkflööti õpetama. Kuri kool rakendas  waldorfpedagoogi­kat, mis propageerib laste kunstilist ja käelist tegevust ning kus algul hindeid ei panda – tol ajal oli see väga kõva sõna! 1994. aastast saigi Kuri koolist kolmeks aastaks Malle põhitöökoht ja samal ajal õpetas ta ka Pühalepa valla muusikaklassis. 1997. aastal pandi aga Kuri kool kinni. “Kui arvestada, et koolis oli 35 last, võin öelda, et kõik lapsed käisid minu juures plokkflöödi õpetust saamas,” on Malle siiani uhke.
22 kaks aastat  huvikeskuses
Siis kutsus Käina kaunite kunstide kooli käivitaja Anneli Klaus tema kui Hiiumaa kõige kõvema plokkflöödispetsialisti tööle ning Mallest sai plokkflöödi ja klaveriõpetaja. “Ega ma pole ju klaveriõpetajaks õppinud, Ene Eimre mind ikka haris, kui ma 90ndate alguses õpetajana alustasin,” kiidab Malle oma kunagist kolleegi.
Seevastu plokkflöödi­õpetajana täiendas ta end veel 2000date alguses. “Olen õpetust saanud Eesti kõige paremate plokkflöödimängijate juures ning arvan, et mahun Eesti plokkflöödiõpetajate top 20nesse,” hindab Malle oma positsiooni. “Koolitustel sain oskuse mängida kõiki plokkflööte, tohutult avardus minu stiilitunnetus ja repertuaarivalik.” 2013. aastast võtab ta igal suvel oma õpilastega osa Eesti flöödiühingu Rõuge plokkflöödilaagrist ja osaleb Viljandis vanamuusikafestivalil.
Käina huvikoolis pole tal korraga üle kümne plokkflöödiõpilase olnud, ansamblis mängib neli-viis, kes ka ajapikku vahetuvad. “Kui olen lastega kolm aastat tööd teinud, siis kinnitab juba koos mängida,” julgustab ta seda pilli õppima.
Rahul on ta ka oma töökohaga: “Käinas on toredad lapsed ja toredad kolleegid, selle lillelise elu juurest pole ma ära kippunud.”
Millal süda kõige rohkem põksus?
Malle ei salga, et oli noorest peast kohutav pabistaja – esimesest esinemisest lapsena on meeles vaid must auk. “Kusjuures mul on siiamaani meeles, mis lugu see oli, mida ma mängima pidin – Klementi sonatiin.” Ka esinemine 1. oktoobril 1996, kui oli kaunite kunstide kooli avamine, on siiani meeles. Malle mängis plokkflööti, klaveril saatis Ene Eimre. “Mul põlv seeliku all niimoodi tudises, et…,” naerab Malle.
Samas annab ta ka retsepti, kuidas liigsest pabistamisest jagu saada: “Esinemis­närvi vastu aitab ainult enda sundimine.” Õnneks on Käina huvi- ja kultuurikeskus ta esinemisnärveerimisest nüüdseks täiesti välja ravinud ja aidanud on ka lastega koos esinemine.
Hiiu kannel kui vaheldus
Hiiu kannel tuli mängu see­tõttu, et plokkflöödimäng muutus juba pisut igavaks. “Koolis oli meil hiiu kannel juba hästi ammu, tellisin selle ükskord tavaliste väikekanneldega koos, et oleks Hiiumaa lastele näidata, milline hiiu kannel välja näeb,” räägib Malle. Kuna ta tundis ka hiiu kandle n-ö Eesti ema ja kunagist kolleegi Janne Suitsu, otsustas ta 2016. aastal hakata seda pilli õppima. “Esimene mõte oli, et saaksin pilli vanamuusika mängimisel kasutada, kuna tegemist on ikkagi keskaegse muusikariistaga.”
Janne Suitsu juures käies sai aga selgeks, et üksi selle pilli harjutamine soovitud tulemust ei anna. Nii tekitas ta enda ümber kandlehuvilistest sõpruskonna. “Selgus, et Hiiumaal on inimesed omale pille meisterdanud ja nüüd on kogu meie ettevõtmine viimase talvega mürinal käima läinud.”
Kuuekesi koos viljeletakse rahvamuusikat MTÜ Hiiu Kintsuviiul nime all. Nimi tuleb sellest, et hiiu kannelt olevat vahel ka kintsuviiuliks kutsutud. Eestis kokku on hiiu kandle mängijaid kuskil 40 ringis. Igal suvel saavad nad kokku Vormsi saarel, vahel ka talvel. Meie hiiukanneldajad pole avalikkuse ette esinema veel jõudnud, aga sel suvel on plaanis esimene etteaste.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411