Reede, aprill 20, 2018
 

Jüri Padu: ma ei käi tööl, ma elan tööl

Jaanus Kõrv
Hiiumaa muuseum
Jüri Padu, kes tähistab 70. sünnipäeva, sündis Kärdlas, sirgus täismeheks Viljandis ja alustas oma töömehe­elu kodu­saarel.
Tegus ja ettevõtlik on ta siiani – koos abikaasa Enega peetakse perefirmat Padu Hotell. Vanem poeg Andrus ehitab laevu, on edukas purjetaja ja tubli isa oma kolmele lapsele. Noorem poeg Margus tegutseb Rootsis metsatööl.
Õllevillijate järeltulija
Jüri on sündinud Kärdlas Möldri talus – 25hektarine asundustalu kuulus Vabadus­sõjas võidelnud Wrageri-­nimelisele mehele. Kunagine Möldri talu ja pere praegune elumaja on ehitatud 1897 metskonna majaks. Kuna Saku õlletehase peainsener Orlov oli Wrageri tuttav, hakati Sakust vaatidega õlut siia vedama ja nn käsiatsiga pudelisse panema.
“See on omaette tehnoloogia – sa ei saa ju õlu pudelisse lasta, ta lööb selle seest välja. Seepärast antakse süsihappe­gaasiga vasturõhk ja kui pudel täis, läheb kork peale,” selgitab Jüri. Hobusega veeti siis õllekastid mööda Hiiumaa poode laiali.
1930ndate algul tabas tervet Euroopat suur majanduskriis ja Wrager läks oma ette­võtmisega pankrotti. Kuna Orlov tahtis sõpra päästa, vormistatigi Saku õlletehase rahadega ehitatud koht koos suurte võlgadega 1937. aastal Jüri vanaisa Andrei Padu nimele. Koos oma poja Mefodiga ehk Jüri isaga suutis ta õlle­villimisele uuesti elu sisse puhuda.
Isa: hoia toidule lähemale
Jüri oli vaid aastane, kui isa Saku õlletehase suunamisega koos perega Viljandisse kolis. Seal lõpetas ta 1966. aastal ka keskkooli.
“Isa küsis – tahad ülikooli minna – on sul mingi suund ka? Kui sul erilist tungi pole, hoia siis toidule lähemale,” meenutab Jüri. Isa sõnade järgi läkski ta Tallinnasse õppima konserveerimis­tehnoloogiat, mida kalanduse suunaga täiendatud.
Peale Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) lõpetamist vajas Hiiumaa tarbijate kooperatiiv meistrit leivatööstu­sesse. Jüri aga pöördus Kõrgessaare kalakombinaadi tollase direktori Vakkeri poole küsimusega, mis too tema tööletulekust arvab. Vakker oli nõus ja nii Jüri 1971. aastal kalakombinaati meistriks tuligi. Jüri kiidab veel nüüdki kalakombinaadi tollast kollektiivi, kes noore meistri kohe omaks võttis.
Oli suur tsehhide ümber­tegemise ja mehhaniseerimise aeg. Esimene tõsisem ülesanne oli keelata kalajäätmete metsavedamine ja maha matmine – tuleb ikka loomatoiduks teha! “Käisin kõik kolhoosid läbi, et kas keegi võtaks proovida… Kes võttis ühe, kes kaks tünni kala­pastat,” meenutab Jüri. “Naersin, et täpselt samamoodi nagu isa omal ajal õlut jagas, ainult et siis oli häda, kuhu õlu panna, nüüd – kuhu kalapasta maha müüa.”
Tsehhijuhatajast aseesimeheks
Mõne aastaga tõusis Jüri vahetus­meistrist tsehhi juhatajaks ja kui kalakombinaat 1975 Hiiu Kaluri koosseisu läks, sai tast kalatehase juhataja. 80ndate lõpuks, peale juhtkonnas toimunud liikumisi ja mitmeid vaheastmeid, sai tast kolhoosi aseesimees tootmise alal. Ja siis oli kolhoosi kogu maapealne tootmine tema rida.
1980ndatel pandi Jüri eestvedamisel Kõrgessaares kala­töötlemisele lisaks käiku õlle­tsehh, vorstitootmine ja lihasuitsutamine. Kõik see kestis aga täpselt nii kaua, kui Jüri asja juhtis. “Mina tulin ära ja siis arvasid mingid mehed, et seal tuleks piprakilu preservi tegema hakata. Seadmed müüdi maha, aga soiku see asi jäigi,” nendib ta. “Arvati ka, et kõik, kes sealkandis töötavad, peaksid kala karpi laduma. Mina just vastupidi mõtlesin muid tegevusi juurde, sest kõik naised ei taha ju kala karpi panna, aga tööd teha naised tahtsid.”
Õlu ja vesi pudelisse
Kõrgessaarde toodi laagerdamata õlu suure mahutiga kohale ja pandi siis tsisterni­desse, kus toimus järel­laagerdus ja tsentrifuugimine. Siis lasti õlu separaatorist läbi, pärm seest välja ja  villiti pudelisse.
“Poolfabrikaadist valmistoodanguni sai juba Hiiu Kaluri sildi peale panna – sealt tuli see kopikas vahelt, mis ära tasus,” räägib Jüri.
Muheldes ütleb ta, et Vene aja lõpus oli Hiiumaa ainuke maakond, kus õlut priipärast käes oli. Tollane kõige väiksema tootlikkusega liin oli 3000 pudelit tunnis, mis ületas Hiiumaa tarbimise tohutult. Kuna villimisliinid olid samad, villiti ka kalja ja muid karastus­jooke, kuid ikkagi jäi sellest liini n-ö söötmiseks väheks.
Seepärast sai Peeter Vohu kaudu võetud kontakt geoloogidega: “Läksin uurima, et meil on küll arteesiaallikad, et ehk leiaksite mulle mõne mineraalvee – meil on liin, aga pole midagi pudelisse panna?” Selgus, et geoloogidel oli teispool Nuutri jõge avastatud meteoriidikraatrisse auk puuritud, selle põhjas asuvast veest proovid ja analüüsidki olemas. Vastavad taotlused tehtud ja load saadud, puuritigi teine, üle 400 meetri sügav auk, kust Kärdla vesi rooste­vabasse tsisterni pumbati, edasi Kõrgessaarde transporditi ja pudelitesse villiti. Praegugi on pumbamaja alles ja Jüri arvab, et ka pump on seal sees. Kärdla mineraalvee tootmine aga on soikunud.
Majutusega edasi
Hiiu Kaluri aktsiaseltsi loomisega algas uus aeg, tulid uued ärimudelid ja põhimõtted – nagu Jüri ütleb, tähtsaks sai raha, mitte inimene. Enne kui Hiiu Kalur senisel kujul oma tegevuse lõpetas ja tütar­firmadeks jagunes, tuli Jüri 1991. aasta lõpus kolhoosist ära. Pani veel kokku järgmise aasta tootmisprogrammi ja läks. See oli juhtkonnale ja paljudele teistelegi paras üllatus.
“Arutasime kodus abikaasaga, et oleme juba piisavalt vanad. Olin selleks ajaks ka Möldri talu maad tagasi saanud… Ja kui sulle võidakse öelda, et su teeneid enam ei vajata, mis ma siis selle maaga teen? Ega maa ei toida, see tuleb toitma panna,” põhjendab Jüri toonast sammu ajaga, mil kogu Eestimaa oli muutustes ja tuli tegutseda.
Uue ettevõtmise jaoks sai tehtud projekt ja vana Vojentorgi ehk sõjaväe kaubalao vundamenti kasutati hotellihoone rajamiseks.
“Läksin tolleaegsesse Maapanka, panin abikaasa tehtud projekti laua peale ja küsisin, kas raha oleks võimalik laenata. Kui palju? Ei tea, kui palju…,” meenutab juubilar. Algul sai võetud 100 000 krooni. Pooleteise aasta pärast sai maja valmis, esimene sisse­kanne kinnitab detsembrit 1994.
Mõne kuu pärast tuli Maapanga toonane direktor Malle Eenmaa Hiiumaale klientidega kohtuma. “Jäin pisut hiljaks, rahvas oli juba saalis, Eenmaa tuli mulle vastu, pani käe pihku ja ütles – tere, tere, ma näen nüüd esimest korda inimest, kes saadud rahaga on ka midagi ära teinud!”
3200 tuba aastas
Hotelli uues hoones hakati külalisi vastu võtma 2005. aastal. Jüri ütleb, et tema arvepidamine käib tubade arvu järgi. Peakorpuses on toad kahe voodiga, teises hoones on igas toas lisaks ka diivanvoodi. Praegu on täituvus u 50 tuba nädalas, seda tänu elektriliini ehitajatele. Käesoleva aasta esimese kolme kuuga on täituvus üle 600 toa, mis selle aastaaja kohta on päris hea. Suviti aga on maja suhteliselt täis. Aastas kokku on käigus umbes 3200 tuba, mis teeb täituvuseks u 50 protsenti.
“Sellisel äärealal majutuse pidamine on nagu lehma­pidamine: suvel tuleb teha hein valmis ja kevadel vaatad, kas hein on otsas ja äri otsas või läheb edasi,” naerab Jüri.
Ülesannet, mis isa ja vanaisa poolt oli antud – tule ja pea seda kohta – on ta igal juhul täitnud. Samas nendib Jüri Padu, et selles ametis pole tal laupäeva, pühapäeva ega pühi, mil kõik teised puhta särgi selga panevad. “Nii väike ettevõte ei pea vastu, kui iga liigutust palgatööga täitma peaks,” võtab ettevõtja lihtsa tõe kokku.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411