Teisipäev, aprill 24, 2018
 

Cedro loorberlehised metsad

Tapio Vares | Hiiu Leht
Jalgrada aina laskus. Kuid ikka veel viibisime vähemalt tuhat meetrit üle merepinna, udupilvevööndis. Mida mäeharjast allapoole, seda niiskem oli maapind, järsku ilmus vaatevälja oja, puud muutusid üha kõrgemaks ja lopsakamaks. Okstel rippus samblahabemeid.
Puiseerikaid ja porsapuid jäi vähemaks, loorberite sekka sigines kaks niiskusnõudlikku puuliiki, mis kuuluvad loorberiliste sugukonda. Neist Persea indica on kuulsa Ameerika avokaadopuu sugulane. Ametlik nimi madeira pirnloorber ei tundu aga teab mis tabav. Kui ameeriklase viljad on suured ja pirnikujulised, siis sel Makaroneesia liigil pigem väiksed ja ovaalsed, toiduks kõlbmatud peale­kauba. Igatahes hakkas Erko ettejäävaid Persea’id otsustavalt persepuudeks kutsuma. Iseenesest mitte just ilus nimi sellele väga toredale puule. Loorberlehistes metsades on ta kõige suurema lehega puu, lehed on piklikud, meenutades kaugelt vaadates pisut kastani omi. Eripäraks on vanemate lehtede punaseksvärvumine, sestap valdas ses muidu igirohelises metsas sügisene meeleolu. Pealekauba puud ei sahisenud tuules, nagu ühele lehtmetsale kohane, vaid kohisesid nagu okaspuude laas. Lisaks jahedus ja hall pilvisus. Persea indica parimad eksemplarid Gomera orumetsades ongi sirgetüvelised nagu kuused ja ladvad küünivad neil suisa kusagile 30 meetri kõrgusele.
Minu tähelepanu köitsid aga metsaalustel puuvitste üliläikivad lehed, heledamad alaküljed isegi läikivlibedad. Nood vitsad osutusid noorteks okooteateks (Ocotea foetens), kohaliku nimega til või tilo. Okootea liike kasvab troopilises Ameerikas ja Aafrikas, veel viie miljoni aasta eest leidus neid näiteks ka praeguse Itaalia aladel. Euroopa loorberlehised metsad hävitasid jääaeg ja suvede kuivenemine armutult. Ime, et Atlandi saartel neist viimased riismed püsima jäid. Kui Persea indica’t loetakse Gomera sümbolpuuks, siis minu jaoks on okootea see kõigem. Ta on metsakoosluse kõige veenõudlikum liik, kasvades eeskätt ojajäärakuis ja mujal veesoontel. Metsa all näisid nad kui väiksed lehti läigatavad tsitrusepuud. Ojaorus leidsime ka ühe suurema puu, mille tiheda võra alla vihmasabina eest varju pugeda. Maas vedelesid “tõrude” pärad – okootea viljad meenutavad oma kuupulaga pesueht tõrusid, ent pehme “tõru” peidab endas piklikku teravaotsalist seemet. Tüve aga kirjavad omapärased piklikud träpsud.
Olime Cedro metsa südames, keset aastaringi püsivat lopsakat rohelust. Näed, siingi kasvas laia lehega lodjapuid (Viburnum rigidus), mõned siniläikivad marjad küljes. Seal laiutas Persea indica suisa seitsmejalase tüveläbimõõduga jurakas. Maapinnal haljendas kanaari kurerehasid, endal pisikesed “tüvekesed” all. Einoh, peaaegu kõik Kanaaride rohttaimed üritavad puuks areneda!
All ojaorus kasvas kuni 4 meetrit kõrgeid helepruuni­koorseid nõgeseliste sugukonda kuuluvaid Gesnouinia arborea puukesi. Ja sõnajalad – kui palju ning kui erilisi neid siin koos haljendas! Peale koduste kilpjalgade ja üksiku hariliku naistesõnajala valitsesid Dryopteris oligodonta’d – jõulised tegelased, vanaroheliste vahelt rullumas noored lehed. Paaril paistis alt viltune risoom ja sedasi meenutasid nad puusõnajalgu.
Vesinõrgkohtades olid ära­tuntavad peenlehised äärisjalad (Pteris incompleta). Kaljuoja kaldail kaardusid neiujalad (Diplazium caudatum). Muide, üks Siberi levikuga neiujala liik kasvab isegi Soome looduses. Siinne on aga igihaljas, võimsat kasvu ja iseloomulike mustjate leherootsudega.
Oli ka veidi sirmjalgu (Wood­wardia radicans). See rood­jalaliste sugukonna liik võib kasvada õige võimsaks. Paraku on tal vaid väga pillatud levilalaigud, esinedes Atlandi saartel, Pürenee poolsaare ookeanipoolses servas, Korsikal, Lõuna-Itaalias, Sitsiilias ning Kreetal. Alžeerias arvatakse ta väljasurnuks.
Järgmisel hommikul tegin veel ühe sõnajalaavastuse. Ei, neid pitsiliste lehtedega musta raunjala sarnaseid Asplenium onopteris’i olime eilegi näinud. Ent nüüd tabas silm siin ja seal teistki raun­jala liiki: Asplenium hemionitis. Tal on täiesti isemoodi viie hõlmaga lehed, meenutades vahel luuderohulehte. Väga ilus läiklehine sõnajalg, mille levila hõlmab Makaroneesiat ja Vahemere lääneosa piirkonda.
Liikusime aina edasi allapoole. Oja kogus tasapisi laiust. Seisatasime ühel lammil, et mõnda aega nautida rahustavat veesulinat. Linnud sidistasid. Samast kaldailt kerkisid vägevad Persea indica’d, tüved jalamil kuus-seitse jalga läbimõõdus. Ja jõulised sõnajalad: neiujalad kuue-seitsme jala pikkuste lehtedega, sirmjalad üles tõstes isegi kümne jala (3 meetri) ligi.
Sirmjalgu silmasime edasiselgi teel. Üks kõrge “taevas­koja” järsak oli nende allarippuvaid lehelarakaid täis. Ja ülal puudel ronis kanaari luuderohi. Tõttöelda lehtede poolest äravahetamiseni meie hariliku luuderohu moodi. Erinevuseks ehk vaid kasvukuju: kanaari luuderohi kipub sageli puude otsast pikkade vanikutena alla rippuma. Just nagu siingi näha saime.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411