Teisipäev, aprill 10, 2018
 

Ära Õnnelike saartele

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kliimapagulus tundukse aina enam moodi minevat. Ei põgeneta ainult kõrbestuvatelt lõuna­maadelt Euroopasse, vaid esineb ka vastupidist rännet – eurooplased liiguvad talvekülma eest ekvaatori poole.
Üks sihte on Aafrikast läänes ookeanis kerkivad Õnnelike saared ehk Kanaarid. Vähe sellest, et sinna talvitama rännatakse, paljud kolivad saartele elama ka alatiseks. Kanaaride rannikul valitseb ju meie mõistes igavene suvi! Et aga sealsed pidevad tuuled võivad lõpuks ajudele hakata, noh, seda enamasti ei mainita. Paradiisilgi on oma varjukülgi, nagu üle­rahvastatus, veenappus…
Tuulte eest saab mõningast varju kõrgete mägede metsades, ent seal on paraku rõske ja vähemalt talve­perioodil võrdlemisi jahe. Kuid eeskätt just nende igihaljaste loorberlehiste metsade pärast me reisikaaslase Erkoga märtsikuus Õnnelike saartele läksimegi. Metsade pärast, mis jääajal Euroopast hävisid ja mille viimased riismed leidsid pelgupaiga Atlandi vulkaanilistel saartel: Assooridel, Madeiral ja Kanaaridel. Neist suurim ja inimesest vähim laastatud metsamassiiv on säilinud Gomera saarel.
Lennureis kujunes kole pikaks, tundus, et selle ajaga peaks juba Ameerikasse välja jõudma. Tuul uhas nimelt vastu ja lennuk pidi lisatankimiseks Berliinis maanduma. Ühtekokku tuli tihkelt kokkulitsutult üheksa tundi ses karbis kügeleda. Pikakoivalistel isikutel pole see liigkitsasteks optimeeritud istmevahede puhul mingi meelakkumine.
Berliinis oli vähemalt viis soojakraadikest ja kena lumetu vaade. Tundus, et Eestis püsib talv sedakorda vist taas kusagile jaanipäevani välja.
Tunde valge vatikihi kohal hõljunud, hakkasid pilved viimaks rebenema. Jõudsime nähtavasti põuase Sahara-Aafrika mõjupiirkonda. All sinas ookean. Ja näe, kauguses paistis Tenerife saare Anaga poolsaar! Otse all libises mööda aga kortsus ja pruun Gran Canaria serv. Aina lähemale nihkus Tenerife kõrbeline ja üllatavalt lame lõunaserv.
Maandumine – 22 pluss­kraadi ja soe tuul lõi näkku. Palmid klabisesid tuules, justkui oleksid plastmassist tehtud.
Bussiaknast sai teha esmatutvust selle iseäraliku saarestiku loodusega. Kohalike piimalillede minipuud ja “kaktusesambad”, võõr­liigina vohavaid viigikaktusi. Piimalilled olid kevadiselt haljendavad, ent maapind ise rohutu, teravnukiline-kiviprügine, pealtnäha nii kuiv. Paljad vulkaanilised mäenõlvad meenutasid inimese poolt kokku kuhjatud aherainepuistanguid. Ungaris olime vulkaanilisi maastikke kunagi ju näinud, ent siinset ei varjuta lopsakas rohelus, siin on juba Aafrika oma hõreda poolkõrbelise taimestuga.
Los Christianos on osa suurest turismimöllust, rahva­rohke, üpris igav. Paljaste kivinõlvade kontrastiks oli kummaline näha rohelisi muruväljakuid – kõik need haljendavad ainult tänu pidevale kastmisele.
Käbedalt sadamasse ja laevale. Lai “pann” Fred Olsen oli ees. Sõiduaeg umbes nagu mandrilt Hiiumaale, ent pilet 34 euri. Meeletu turistide nöörimine! Väljumine peale seitset õhtul. Kõrge päike kukkus kolksti mäe­nuka taha. Ööd on siin mustad! Ikkagi 28. põhjalaiuskraad, troopika põhjapiir.
Ekraan näitas laeva kulgemise teed. Algul ei uskunud ma silmi – mere sügavus laevakiilu all 1700 m, nüüd juba 2000 meetrit?! Aga miks ka mitte, tegelikult on meri Tenerife ja Gomera vahel veel isegi madal. Seal, ava­ookeani poolsete saarte servas laskub põhi kähku suisa kolme-nelja tuhande meetri sügavusele.
Pime, tuledes Gomera saare pealinn San Sebastian. Niiske ja soe. Lausa hingata oli raske. Nojah, kodus ju harjunud viimaste nädalate kuiva pakaselise kõrgrõhkkonnaga, nüüd aga ühe päevaga märtsi alguse arktilisusest meie mõistes juulikuusse.
Mäejärsakud, linnamajad ja tänavad. Ainus sobiv koht magamiskotti pugeda tundus olevat Villa oruoja suudmes pisikesel haljasalal. Kohalike kanaari datlipalmide ja Okeaaniast pärit kookospalmide all… Aga ei, ikkagi lõunamaa. Maapinnal sibas mardikaid ja mingeid veidraid kilgi moodi asjandusi. Tuli siiski telk üles lüüa.
Igasugu maailmarändurite jaoks pole Kanaaridele põige mainimisväärtki, ent meie jaoks oli selline hüpe päris esmakordne. Just Eesti igitalve lumehommik ja nüüd päeva lõpuks Aafrikas, Atlandi saarte soojuses ning kohe sihtpunktis, Gomera saarel. Ees ootas mitu nädalat avastusi uuel tundmatul maal

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411