Reede, märts 16, 2018
 

Muinasjutt selgade saludest 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Just säärase pealkirja – Muinasjutt selgade saludest – panin ma oma soosaarte jutukesele 2004. aastal. Oli maikuu lõpp, kõik õitses ja haljendas ning tundsin end justnagu ära Abruka saarel. Tegelikult aga olin siinsamas Hiiumaal, Määvli taga.
Märkamatult oli möödunud kuraditosin aastat. Mullu mais võtsin lõpuks ometi taas ette retke sinna selgadele. Määvli juurest kulgeb paari versta pikkune Suure- ehk Kõrgeselja loodesuunas. Üldilmelt üsna okasmetsane, ent siiski juba paras sissejuhatus eelseisvatele salumaakildudele, sest siingi leidub salu­elemente. Näed, sarapuude all haljendas mets-tähtheina ja saluheina, siis juba metsa teises rindes suisa 10 meetri kõrguseid pärnasid.
Vahepeal pressis lagesoo läänest päris ligi. Selle nimi on Mõdumaa soo. Põikasin korra tolle avaruse servale. Mis seal ikka silma jäi, eks ikka valgeid sookasejässe, punerdav urvaline porsapõõsastik ja ohtralt vett lirtsumas tarnade vahel. Suve poole peaks pilt huvitavamaks muutuma, näiteks kasvavat siin soo-neiuvaipa.
Tagasi teel. Või noh, mis tee see enam nii väga. Vaid vilets roopapaar, mida mööda vast ehk veel vaid jahimehed oma masinatega ukerdavad. Rattasõit kiskus aina vaevalisemaks, kuniks tuli sootuks sadulast maha ronida. Oligi parem, nüüd sai rahulikumalt ümbritsevat silmitseda.
Täiesti imelik, kuis siin ikka veel on säilinud rohuaasad, ehkki niideti siin võib-olla viimati 60ndail aastail. Küllap siis olid niidud teisemad, nüüd valitseb paks kastikukulu. Ent üldmulje on suisa puisniiduline, eriti Suureselja loodeotsas. Selline omapärane niidumaastik mändide ja sarapuudega, ent on ka kaski, kuuski, sekka mõni pärngi.
Ratas jäi maha. Mu ees ristus justkui väin kahe maakühmu vahel. Säärikutes sain sest tarnamättalodust üle ja juba maabusin järgmisel künkal, mille nimi peaks olema Saunaselja. Siinne puisniit paistis tükati nii ilus, et erilise raskuseta võiks siin hakata uuesti heina tegema! Kuid muidugi ei tule siia mitte kunagi mitte keegi enam seda pärandmaastikku hooldama. Püsivad need niidulapid siin suurte arukaskede, laiade kuuskede, mõne männi, saare, lepa ja haava ümber kaua püsivad ja siis…
Hinge pistis suisa valus kahjutunne. Nii visalt paneb kunagine inimtekkeline maastik kadumisele vastu, nii veidralt aegluubis käib selle hääbumine. Ometi tuleb mets lõpuks siiski siiagi.
Kuuskede vahel leidsin arvatava kunagise küüni aseme, mis maaameti õhuvaatel ikka veel tähistatud.
Edasi loodesse liikudes ristus mu tee järgmise voolu­veelise tarnaloduga, mis eraldas uut seljandikku.

P.S. Kevadisel retkel 30 aastat vana Zenit’iga klõpsitud fotod jäid kahjuks nirud, sestap tuleb kasutada sügisese retke pilti.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411