Teisipäev, märts 6, 2018
 

Metsaküla unustatud talud 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Metsaküla Simunaselja kujutab endast kirde-edela suunalist kuiva kruusaseljandikku, kus endiselt säilinud heinamaa avarus.
Päike lõõmas tol päeval, ritsikad siristasid laisalt ja rohustus õitses kümneid lilla­punaseid jumikaid, veidi ka äiatare ja nurmnelke. Tükati lopsakat kastikut ja kilpjalga, aga ka “metsküüslauke”, nagu Malle väljendus. Nemad siin on alati seda nime kasutanud, aga ametlikult on tegu rohulauguga, Hiiumaal looduslikest sibulatest selle kõige tavalisemaga. Taimede lehed olid juba kuivanud, ent varre otsas leidus üksikuid ripjaid kellukaid või suisa õienuppe. Enamiku peadest moodustasid siiski sigi­sibulad – õige vürtsika maitsega teised kusjuures.
Hobumadar kollendas. Seebilillekogumik. Pika peene õisikuga maarjaleppa. Heinamaa servas sarapuid, vahtraid ja halli lepa võsa, taga­pool taluase vahtra­saluga. Maja vundamendikühmud. Pae- ja raudkividest keldrikoopa suu mustendas kui öö. Teiste puude pitsitusest küünitas valguse suunas omapärane rõhtsa tüvega pärn, maani okstel hiliseid õisi.
Järgmine talukoht: Siimu­selja. Siin elanud veel 70ndate lõpul lastetu vanapaar. Paraku on talu ammugi tühi ning kõikjal vaatavad vastu kurblik hüljatus ja lagunemine. Poolvarisenud elumaja ja kõrvalhoonet katab laastukatus. Mitu teistki hoonejäänust on siin tihedalt kobaras. Muuseas üks terrakotakatusega imelik madal sõrestikkuur. Mis otstarve võis sel kunagi olla? Mustsõstrad ja aedvaarikad samas kõrval pakkusid kosutuseks mahlaseid vilju.
Nüüd jõudsime järsul teekäänakul asuvale Vareseljale. Selline väike künkakühm, millel kunagi seisnud tuulik. Valendas silt kirjaga “Arhitektuurimälestis, I aasta­tuhande lõpp e.m.a.” Siinsete kalmete(?) ala on imelikult ära süvendatud – ju siis läbi kaevatud? Metssead on usinalt kõikjal ka omapoolseid väljakaevamisi teinud.
Muide, 95 aastat tagasi leiti siit kuskilt oma seitse jalga pikk lapik kivi, peal kakskümmend tehislikku lohku. Paraku toda arvatavat kultuskivi pole hiljem peale kasvanud padrikust enam üles leitud.
Lai pihlapuu juba punas viljakobaraist, kuulutades küpse suve päralejõudmist. Teisal, keset rohupõldu, püüdis pilku vana viltune kadakas. Kahjuks kuivav.
Sõitsime läbi Koidma, ses külas polnud ma ka kunagi varem käinud. Uhked pihlapuud toretsesid keset lagemaad. Aga tee viis ikka edasi. Muudkui metsateid, ristmikke, kunagi pooleli jäänud Kärdla ringtee, ikka jälle ristmik ristmiku järel. Nagu oleks tänavatevõrk valmis tehtud ja ootamas ülejäänud suure linna päralejõudmist. Veider. Seal ühe tee otsas aimdus Kärdla linna serva, ent meie tiirlesime nagu veidras nõiaringis, pääsemata sest sisemaa mullist.
Sõnajala tänavast lähtuva tee üks ots kaob padrikusse. Seal taga olid kunagi Kärdla heinamaad ehk Tammistu heinamaad. Nondel puisniitudel kasvanud muuseas kuldkingi. Äkki on praegugi veel alles? Võiks ju kunagi üritada sesse räkka trügida? Ehkki jah, see paik olevat nüüdseks tõesti hirmsaks tihnikuks kasvanud.
Uus RMK tee viis meid edasi, kuniks Prähla-Tubala seljakumägi vastu põrkas ja selle harjal suur maantee
autoderoduga. Olime jõudnud tagasi harjumuspärasele Hiiumaale.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411