Teisipäev, märts 13, 2018
 

Kuidas ma mullu mais Määvlis käisin

Tapio Vares
Oli 18. mai. Lõpuks ilmad küll soojenemas, ent erakordselt püsiva külma järel puud ikka veel üsna raagjad.
Sõtkusin rattal Määvli poole. Suts – ja juba kohal. Imelik, kui mõtlema hakata, kas ma sel sajandil üldse sesse metsakülla olengi jõudnud? Nõmbalt kõigest ju viis versta maad, aga…
Ega ma nüüdki otseselt plaaninud siia tulla. Sihiks olid hoopis Määvli tagused soosaared. Kuid näe, põrutasin nüüd hooga õigest teeotsast mööda ja sama sirge peal juba võttiski mind vastu Määvli lehtpuuallee. Jah, siia kujuneb päris laialehise metsa salu. Sel kevadpäeval oli see veel hõre ja läbipaistev. Kased hakkasid lõpuks hiirekõrvakesi ilmutama. Vahtrad olid rohekollastes õites, jalakad mummudes. Ka pärna ja tamme paistis.
Inimesi ei ela siin juba üle poole sajandi, vaid metssead pere­mehetsevad. Puude­alune oli üksainus ülesküntud mullaväli. Mitmel pool rohetasid sammaldunud vundamendid, ühes kohas viimased pehkivad nurgapalgid. Kui ma siin viimati käisin, siis pidi olema pilt veel sootuks teine? Üldse ei mäleta… Võin vaid tugineda enda 16. detsembril 1999 kribatud retke kirjeldusele, mis kandis pealkirja “Teekond olematusse külla”. Lõik toonasest kirjatööst: “Kuid Määvli on kahjuks kaduvikku määratud. Vaid majade alusmüürid ja kokkulangenud palkseinad lubavad aimata, mis siin kunagi olla võis. Siiski, üks hoone on veel püsti – heinaküün. Kuid seegi kisub juba kiiva ning auklikuks jäänud laastukatus laseb vaikselt langeval lumel sisse heljuda. Küla ümber laiuvad heinamaad. Nende metsakasvamist on seni takistanud korrapärane niitmine. Eks isegi sai siin heinal käidud. Seda 90-ndate algul, kui Nõmbal veel oma metskond oli.”
Muretsesin toona heinamaade kinnikasvamise pärast, ent tegelikult on need üsna avatuna püsinud siiamaani. Ju niitmata paks kuhjuv kulukiht ei lase puudel peale tungida. Kuid heinaküün on täiesti kadunud. Ei osanud ma nüüd ta kunagist asupaika kuskil ära arvata. Toonasest käigust on mul seal visandatust alles joonistus. Võiks selle nüüdse loogi juurde lisada? Mälestuseks sellele, mida enam ei ole.
Tjah, nukker oli sel vanal külaasemel jällegi. Vaatasin, et mis vana veskipuu seal taamal püsti? Aga ei, hoopis sajandi algul püstitatud mälestusmärk, meenutamaks kunagist metsarahvast, Määvli küla ja võõrvõimule alistumise asemel endalt elu võtnud Joosep-Oskar Hüsset.
Linnud vidistasid. Ikkagi kevad ju! Talude aega mälestasid üksikud värsked siniliiliaõied, visalt püsivad kreegi- ja sirelivõsa, ikka veel elus õunapuud.
Raagjate lehtpuude all, teeveeres, õitsesid võsaülased ja nurmenukud ning oli ka üsna palju mets-tähtheina, õienupud juba otsas siin. Mõne päeva eest nägin seda salumetsa tunnusliiki Kõpu Kaplimäel. Määvli tähtheinad juhatasid sisse soosaarte salude võlumaa. Võtsingi suuna sinnapoole.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411