Teisipäev, märts 13, 2018
 

In memorian Arbet Lipu 30.09.1929 – 7.03.2018

E. Virnalt
On aasta 1929, on 30. september ja on iseseisev Eesti Vabariik. Vabasse riiki on laste sünd oodatud, sest noor iseseisev vabariik vajab tegusaid järeltulijaid. Nii on ka Viiri küla Aadula suurtalu peremees Aleksander Lipu ootusärevuses, kas täna sünnib poeg, noorperemees, kellele pärandada talu, mille ta on viinud heale järjele. Kaks tütrekest seavad isa järel juba koduõuel samme. Suur on Emmaste valla valla­talitaja ja Aadula taluperemehe Aleksander Lipu rõõm, kui ämmaemand hõikab õues ootajatele: “Poeg sündis. Terve ja tugev.” Isa ruttab tuppa.
Sünniaasta määrab vastsündinud Arbeti saatuse. Ta seab küll oma esimesed sammud kooliteele vabas Eesti Vabariigis, kuid oma isatalu pärijat tast ei saa, sest Eesti okupeeritakse võõrvõimude poolt. Teadagi on tugevamal tugevama õigused, tema seaduste järgi peab astuma. Nii ka Arbet.
Isa Aleksander oli Hiiumaa esimese suurtalunikuna ostnud traktori Fordson ja linttraktori, mille korrashoiu eest ta ise hea seisis. Arbet oli isa ustav abimees kõigi
remonditööde ajal, siit ka huvi ja armastus tehnika vastu ja siit ka tulevane elukutsevalik – autojuht.
Isa peab põgenema – teadagi, suurtalu peremees, traktorite omanik – ja tema elukohaks saab Rootsi Kuning­riik. Arbet jääb koduhoidjaks. Otsib tööd Lavassaare ja Ellamaa turbarabades, et nahk toores hoida, nagu ta ise ütles. Kolhoosist saadav tasu seda ei võimalda.
“Ma olin võõras inimene sellele majaperenaisele Lavas­saares, kelle juures ma pidin öömaja saama. Ta oli tööl. Läksin tema juurde ja ütlesin, et olen kohal. Tema ütles, et võti on maja ukse kõrval kivi all, võta ja mine sea end sisse. Õhtul näeme. Missugune ausus ja usaldus! Ma olin talle ju päris võõras ja olid viiekümnendad aastad,” on Arbet ise meenutanud.
Arbet sõidab kodu ja rabade vahet aastat paar. Siis tuleb temagi ellu armastus nagu kord tema isa ja ema ellu.
Tema ema vahetas sel päeval, kui ta isaga esmakordselt kohtus, viis pluusi päeva jooksul, et ikka võluv välja näha ja leidis päeva jooksul viis võimalust kohtumiseks. Ja pluuside vahetamise võimalus oli tal ka, oli ta ju kapteni tütar. Nii ta omale tulevase võluski. Nii rääkis mulle ämm. Kuidas Arbetit võluti, sellest ta vaikis. Arbet oli kaunis noormees, aga oma isalt päritud põikpäise iseloomuga ja küllap saigi see põhjuseks, et kodukülla naasis ta üksinda.
Arbetist sai kodukolhoosis autojuht, hinnatud autojuht, kelle nimi ilutses alati ede­tabelis, mille avaldas kohalik rajoonileht. Hoolimata oludest, oskas Arbet alati seista oma õiguste ja põhimõtete eest – ta ei olnud kunagi taganeja. Autojuht, see oli raske amet: sõidud üle jäätee, sõidud üle vee praamidega, pikad ooteajad, samas tuli masin sõidukorras hoida. Masinaid remonditi talviti külmas töökojas – pidi see alles olema tervis.
Arbet hoiab korras oma kodu: majad saavad uued katused, toad uue sise­viimistluse. Kõik remonditööd teeb ta üksinda, hoole ja armastusega. Tal on esivanemate kuldsed käed igale tööle. On kevad, on lillede ja pärnade õitsemise aeg, armastuse aeg ning Arbeti ellu tuleb taas armastus ja ka lapsed. Ta on õnnelik, aga siis pisipoja kaotus ja armastatu lahkub koos tütardega. Arbet hoiab oma valu vaid endale. Jääb truuks oma sünnikodule. Kord ja korraarmastus valitseb tema kodus kõikjal. Tema abistavaid käsi ja nõuandeid jätkub naabriperele, tuttavatele, jutustusi minevikust vestab ta meelsasti. Neid õnnestub minulgi kuulda.
Pensioniaastad, Eesti Vabariik taasiseseisvub, Arbet elab kõigele kaasa. On oodatud naabrite sünnipäevadele ja osaleb neil meelsasti. Ta on laia silmaringiga, väga palju lugenud ja oskab loetule anda omapoolse hinnangu. Temaga on huvitav vestelda. Ja ta saab iseseisvalt hakkama. Vajadusel on headeks abilisteks Emmaste valla sotsiaaltöötajad. Kuid saabub päev, mil ta enam ei saa üksinda hakkama, ka sotsiaal­töötaja abiga mitte.
Külastan teda Kärdla haiglas. Arbet on eluga kursis, jagan talle uudiseid kodukülast. Äkki ütleb Arbet: “Tead, kus ma praegu olen?” Imestan ja vastan: “Kärdla haiglas loomulikult.” Tema: “Ei, ei ole, olen Lillekülas.” Jahmun ja väidan: “Ei mingit Lilleküla, sa oled Kärdla haiglas.” Arbet aga jätkab: “Kui sõitsime poistega Haapsalust varahommikuse rongiga Tallinna, heitsime Haapsalus magama, aga üks poiss jäi valvesse, kes pidi meid Lillekülas üles ajama. Ärkasime ja meile teatati: “Lilleküla, järgmine on LÕPPPEATUS Tallinn.” Alles nüüd taban, milles iva.
Arbet aga on väga rahul oma “Lillekülaga”, kus lahked õed, hooldajad ja arstid alati käepärast. Palat on soe, toit väga hea, televiisor olemas, vannituba siinsamas, mida sa hing veel igatsed, teavitab ta mind. “Vaata, mu jalad ei aja enam õisvett välja. Olen neile väga tänulik,” ütleb ta.
Arbeti lõpppeatus saabus 7. märtsil 2018.
Viiri külakogukond avaldab kaastunnet Arbeti omastele ja lähedastele.

Sende Lipu

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411