Teisipäev, märts 27, 2018
 

Helle-Mare Kõmmus pälvis teise pärimuskultuuripreemia

Harda Roosna | Hiiu Leht
EFN
Helle-Mare Kõmmus pälvis Eesti folkloori­nõukogu stipendiumi teist korda: 2014. aastal sai ta selle tunnustuseks ja innustuseks, seekord eelmise aasta tubli töö eest.
Eesti folkloorinõukogu 25. aastapäeva konverentsil, mis toimus laupäeval Tallinnas Hopneri majas, anti välja kaks pärimuskultuuri preemiat. 1000eurose folkloorikuraatori stipendiumi pälvis meie folkloorikuraator Helle-Mare Kõmmus, 500eurose pärimuskultuuri auhinna Teotugi sai Eesti kandlemängutraditsioonide hoidja ja arendaja Tuule Kann.
“Nii Tuule Kann kui Helle-
Mare Kõmmus on pikki aastaid pühendunud pärimuse hoidmisele ja järeltulevatele põlvkondadele edasiandmisele,” tõdes Eesti folkloorinõukogu juhatuse esinaine Kati Taal saadetud pressiteates.
Samas märgitakse, et Helle-Mare Kõmmus on aastaid vabatahtlikuna panustanud Eesti folkloorinõukogu töösse, möödunud aastal aga osales Hiiumaal toimunud eelarvamusfestivali ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning esindas oma juhendatava folkloorirühmaga Dagö Eestit Leedus toimunud 25. rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltica.
Kõmmus ütles, et stipendiumi saamine oli ootamatu: “Ma läksin tegelikult konverentsile ettekannet tegema ja kui konverents ära lõppes, anti need preemiad – see oli minu jaoks täielik üllatus, et ma ei osanud selleks kuidagi valmistuda.”
Samas tõdes ta, et esinemine Baltical koos folkloorirühmaga Dagö oli väga tore ja austusväärne ülesanne. “Me ei olnud oma rühmaga lihtsalt ühel festivalil, mis on ka tore, aga seekord me esindasime ametlikult Eestit,” rõhutas Kõmmus. “See oli suur töö ja päris suur vastutus nii mulle kui kogu meie folkloorirühmale.”
Info otseallikast
Helle-Mare Kõmmus on 1997. aastast Hiiu maakonna rahva­kultuurispetsialist, hiljem on lisandunud folkloorikuraatori, laulu- ja tantsupeo sihtasutuse Hiiu maakonna kuraatori ülesanded.
Kõmmus tõdes, et folkloorikuraatori töö on vabatahtliku töö ja seda võiks täita ka keegi teine. Oluliseks nimetas ta, et info jõuaks maakonda n-ö otseallikast. Kõmmus juhendab ka folkloorirühma Dagö, mis on folkloorinõukogu liige ja saab infot ka sealtkaudu, aga kuraatorile jookseb veel rohkem infot kätte.
“Info on oluline asi, miks seda tööd teha, aga niipea kui keegi kolmas tahaks kuraator olla, võib selleks saada,” ütles Kõmmus. Samas oletas ta, et kuna see pole palgaline koht, siis kes see ikka niiväga kuraator olla tahab. “Mina saan ühitada meeldiva kasulikuga ja sellepärast ma seda teen,” selgitas ta, et rahvakultuurispetsialisti ja folkloorikuraatori, aga ka laulupeokuraatori tööülesanded on sisupoolelt lähedased.
“Kureerimine tähendab, et vaatad, mida siin annab teha või mida ei anna, omad kontakte ja jälgid, kas kõik on saanud info kätte – et folkloorivaldkond oleks ikka siin Hiiumaal esindatud,” lisas ta veel ühe argumendi. Kõmmus tõi näite, kui sügisel käisid Hiiumaal rahvamuusikud Eeva ja Villu Talsi, kes olid August Pulsti õpistu ringreisil, õnnestus Kõmmusel tänu oma teadmistele ja koostöös Käina huvikooliga neile vastu mängima panna neli karmoškamängijat.
Oluline töö on ka see, mida Kõmmus teeb oma folkloori­rühmaga Dagö – Hiiumaa tantsuloo tutvustamine ja üks-kaks ettekannet aastas.
Elustab vanu tantse
Laupäevasel konverentsil, kus pärimuskultuuri eksperdid tõid esile olulisimad teemad folkloori ja pärimuse vallas, tõstataski Kõmmus küsimuse, kuidas õpetada seda, mida sa näinud ei ole. Teemaks Hiiumaa rahvatantsud, mille uurimisega Kõmmus pikka aega tegelenud. Probleemiks, kuidas tantsijale ja pillimängijale anda edasi seda, mida uurija on siit-sealt ülestähendustest lugenud tantsu kohta, mida ta kunagi näinud ei ole. “See on see küsimus, et kuidas me hakkame taaslooma seda maailma,” rääkis Kõmmus. Ta tõi näite, et tekstist, mille täiesti tavaline Hiiumaa inimene on kirja pannud, kasutades oma oskuste piires sõnavara, on tänapäeval üsna keeruline aru saada. Mõne tantsu kohta, näiteks nagu “Prossamees”, leidub ka kolm erinevat kirjeldust ja neist tuleb kokku saada variant, kuidas seda omal ajal tantsiti. “Kõikide tantsude puhul nii hästi ei lähe ja mul ongi see üks kirjeldus,” nentis Kõmmus. Töö muusikutega tähendab seda, et paljud viisid on vajunud unustuse hõlma ja need tuleb kuidagi taaselustada.
“Ma olen saanud tohutult rikkaks, olen saanud lugeda nii palju rahvalaulutekste ja näinud noote – mida kõike ma enne ei teadnud,” ütles Kõmmus, viidates arhiivides läbi töötatud materjalidele. “Uus sajand on minul läinud praktiliselt vastuste otsimisele – olen uurinud rahvatantsu ja -muusikat, aga nüüd, kui ma tahan kasutada rahavamuusiku abi, siis tema pagasis ei pruugi olla just neid lugusid, millega seda tantsu tutvustada ja tantsijale saateks seada,” kirjeldas Kõmmus olukorda. Sellest tulenevalt tuleb tal endal kõigepealt laulumäng või tants ära õppida, siis minna muusiku juurde ja talle see ette laulda ning siis koos minna tantsija juurde, et teha ära tantsu ja muusika kokkupanemise töö.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411