Reede, märts 16, 2018
 

Filoloogiharidusega päästeveteran

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Hiljuti tähistas oma 70. sünnipäeva vene filoloogiks õppinud kolme poja isa Peeter Kagadze, kes 31 aastat seotud nii kodanikukaitse kui päästevaldkonnaga.
Peeter Kagadze pere oli kakskeelne, ema hiidlane, isa grusiin. Kooliteed alustas Peeter Kärdlas, tolleaegses vene koolis. Õpingud jätkusid Tallinnas vene keskkoolis, keskkooli lõputunnistuse sai aga hoopis Narvas. “Meil oli Tallinnas niisugune “tore” klass, üldse… seltskond oli selline, et meid opteeriti Narva,” selgitab ta muheledes.
“Mõtlesin Tartu ülikoolis hakata õppima kas kirjandust, ajakirjandust või juurat, aga et õppejõud olid põhiliselt juudid ja tol ajal lubati neil N Liidust lahkuda, siis polnud vene keeles nende ainete õppimine võimalik. Juhan Peegel käis ja nuias terve esimese kursuse, et tule ikka eesti keele peale üle. Ei läinud, hakkasin kaugõppes õppima vene keelt ja kirjandust,” räägib juubilar.
Õpetajast järelevalveinseneriks
Õppimise kõrvalt alustas ta koolis vene keele asendus­õpetajana, seejärel tuli töö täitevkomitees tehnilise järelvalve insenerina. “Brigadirid tõid töökäsud, mina pidin vaatama, et eelarve lõhki ei läheks ja materjalid oleks õigesti kasutatud. See oli lihtne töö, sest remondis oli vaid kolm-neli maja, need tuli üle vaadata.”
Täitevkomiteest viidi Peeter üle komsomolikomiteesse, see töö aga noorele mehele ei istunud. “Mõtlesin, kuidas saaks sellest ametist lahti. Siis oli mingi büroo, midagi mult küsiti ja siis ma oskasin niimoodi diplomaatiliselt läbi lillede vastata, et asjamehed hoidsid kahe käega peast kinni ning küsisid – oled sa kaua niimoodi teinud? Ütlesin, et kogu aeg ja mind viidi tagasi täitevkomiteesse,” naerab Peeter.
Jälle õpetajaks
See aeg kaua ei kestnud ja siis tuli töö vene keele õpetajana nii Emmaste kui Käina koolis. Kaugõppes tudeeris nii kaua, kui leiti, et teda on viimaselt kursuselt vaja sõjaväkke võtta.
“Oleks tulnud mul kõik otsad kokku korjata ja diplomitöö ära kaitsta, kuid maikuus ju suured praasnikud, kedagi ei leia ja nii mind viimaselt kursuselt sõjaväkke võetigi,” kommenteerib Peeter asjade tollast kulgu.
Krivoi Rogis taheti Peeter esimese hooga ohvitseride kooli saata. Kui sellest õnnestus ära põigelda, taheti praporštšike kooli saata. Lõpuks kupatati seersantide kooli ja teenis kaks aastat rühma­komandörina.
Sõjaväest tagasi, proovis Peeter ülikoolis õpinguid jätkata, kuid programmi oli muudetud, õppejõud laiali jooksnud, tähtajad lühikesed. Nii jäigi diplomist pisut puudu.
Töö jätkus Kärdla keskkooli vene keele ja sõjalise algõpetuse õpetajana. Viimast ametit jätkas ta ka pärast 1979. aasta hilissügist, kui ta täitevkomitee tsiviilkaitsestaabi ülemaks pandi. Seal töötas ta kuni Eesti taasiseseisvumiseni ja tsiviilkaitse ümbernimetamiseni kodanikukaitseks. Hiljem moodustati juba pääste­teenistus.
Suur segadus
“Igavene jama oli sellega, taheti ju kõik kokku panna, kiirabi ja vetelpääste ja… Proovisime selgeks teha, et kuulge seal Toompeal – teil pole ju raha, et neidki üleval pidada ja kuidas te kõik selle kokku panete – pole ruume ega tehnikat, see on sama hea, kui panna silt – olen kuningas, aga pole ju! Sellest saadi siiski lõpuks aru,” meenutab Peeter keerulisi aegu.
Tsiviilkaitsest sai korraks kodanikukaitse, siis tuli tuletõrje- ja päästeamet, viimaks lihtsalt päästeamet. “Pääste­teenistuses olin direktor, direktori asetäitja, siis korraga nii direktori asetäitja kui häirekeskuse juhataja, 2002 jäin lihtsalt kodanikukaitse peale, mis oli päästeameti üks osakond,” loetleb Peeter oma ameteid.
Eestimaa sai tollal risti ja põiki läbi sõidetud, ministrid, kellega peaaegu iga päev tuli lävida, olid kõik nime- ja kättpidi tuttavad. Toimusid iga­sugused rajooni ja ministeeriumi õppused, millest tuli osa võtta. “Ükspäev olid Saare­maal, läks nädal mööda, tuli Võrru minna, seal kohtunikku mängida, aga huvitav aeg oli…,” mõtiskleb Peeter.
Ahvijahist luikede toitmiseni
Pritsumees Peeter otseselt ei olnud, aga tulekahju korral tuli vastutada, et masinad saaksid välja. Samuti väljaõpet organiseerida, depood kuidagi korda saada.
Elu pole ohtu sattunud, aga mõne ohu likvideerimisega on probleeme olnud: “Keemiliste- ja lõhkeainete puhul oli küll vahel niisugune tunne, et tead, mida teha, aga vahendeid pole.”
Ette on tulnud ka humoorikaid seiku. Kes võiks arvata, et päästjad peavad oktoobrikuus ahvijahti, aga oligi nii, et üks Kärdlas elanud ahv hakkas paarilist otsima ja inimesi tümitama.
Korra sai karjatatud luikesid, kes olid kusagil Käina ja Emmaste vahel tee peal ja ei läinud ära. “Mehed olid täitsa hädas, ajasid kaigastega eemale, lendu nad ka ei tahtnud tõusta…,” räägib Peeter. Ja kui luiged Lehtma all üks aasta siia vangi jäid, tuli päästjatel neid toita.
Lõplikult koduseks jäi Peeter aastal 2012. “Kui poleks koondamist olnud, oleksin muidugi edasi töötanud,” ütleb ta. “Töö oli ju kerge, kõik asjad paika loksunud.”
Lapselapsed hoiavad noorena
Abielu Olgaga sõlmiti 1974 ja perre sündis kolm poega: Martin tegeleb bussinduse ja prügimajandusega, Margus korraldab-kamandab Rannapaargus ja Marek toimetab oma ehitusfirmas. Nüüdseks on peres neli lapselast, kolm tüdrukut ja üks poiss, kes üle päeva on vanavanemate juures ja nii on majas sagimist küll.
Aga Peetril on aega ka jalutada ja niisama logeleda. Mälu hoiab värske ristsõnade lahendamine. Telerist meeldib Peetrile vaadata ajaloolisi- ja dokfilme, Discovery programmi. Poliitika kohta arvab Peeter: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. “Ela ise ja lase teistel ka elada ja kui ei oska, ära topi ennast sinna, lähed lolli peaga õpetama…,” võtab ta juubelijutu kokku.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411