Teisipäev, veebruar 6, 2018
 

Tuurid Tartu botaias 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tartu linna kõige ilusam koht jalutamiseks on kindlasti botaanikaaed. Järsu­nõlvaline Toome­mägi on muidugi kah täitsa tore, ent sealset kimbutab Eesti parkide üldine häda: nii vähe vaheldusrikkust toovaid lilli ja põõsaid, ikka üha vaid puud.
Botaanikaaiaga on teine lugu. Seal jagub kamalute viisi värve ja vorme, ikka jälle leiab enda jaoks midagi uut.
Kui mullu suvel olin seal uue Eesti taimestiku osakonna lainel, siis sügisel võlusid taas rohkem puud-põõsad. Ja aina pidi kadedusega imestama, mis nõidust nad seal küll kasutavad, et kõik nii hästi vohab. Palju eksoote kasvab seal Ida-Eestis vaat et paremini kui pehmema kliimaga Eesti rannikupiirkondades. Üks põhjus on küllap soodne linna mikrokliima, kaitsvad hooned ja künklik pinnamood.
Võibolla ei maksagi nii väga imestada Eestis arvatavasti esimesena õitsemiseni jõudnud tulbipuu üle – vahi vaid ta kasvukohta! Sellises väikse orundi kausis, kus suvine päike kütab täiega. Nojah, mullu suvel olid Tartus päiksega siiski viletsad lood, pigem ladistas seal alatasa sadada. Aga eks ikka päikest eksinud siiski kah sekka.
Hästi edenevad seal ka hõlmikpuud. Ja õhulist õie­udu täis tamarisk tunneb end seal juba aastaid hästi. Siiski pole tegu meil vahel müügil oleva ja enamasti üsna lootusetult talveõrna Tamarix ramosissima, vaid Tamarix laxa’ga. Miks on küll nii, et Eestisse tuuakse aina sisse õrnukesi tegelasi, samas botaedades end hästi õigustanud liike pole saada? Nojah, sest enamjaolt meil ju kohapeal midagi ei paljundata, tuuakse kusagilt Hollandist, mida aga hõlpsamini kätte saab.
Ilusasti edenevad Tartus banaanilike lehtedega varimagnooliad ja isegi samast USA idaosast pärit tammelehine hortensia püüab pilku. Tolle suured sakilised lehed ei meenuta põrmugi hortensiat, vaid pigem Ameerika punase tamme omi.
Alati paelub mind kõrgetüveline ehk lühemalt tüvisarapuu (Corylus colurna). Päritolult sooja Väike-Aasia ja Kaukaasia asukas, ent on Eestis osutunud üllatavalt vastupidavaks. Erinevalt meie sarapuupõõsast moodustab ta üheainsa jämeda korbalise tüve, lehed on sakilisema servaga.
Tartu botaia eksootide üks saladusi on ka korralik talvine katmine. Just tänu paksule kuiva turba kattele suudetakse seal avamaal talvitada teiste seas puis­eerikat (Erica arborea). Esmalt seda kahe jala kõrgust uduokkalehist põõsakest nähes hakkasin pingsalt maast otsima poti ranti – et noh, küllap potiga suveks õues maha kaevatud nagu paljud teised botaia kasvuhoone­taimed? Aga ei, potti maas pole. Kinnitati, et talvitub väljas tõepoolest. Ja kevadel lausa õitsetanud teine oma valgeid tillukesi kellukaid.
Jah, see on tase! Mina üritasin kodus Hiiumaal metsa­aias samuti puiseerikat väljas ületalve hoida (siiski vaid kuuseokstega kattes), ent juba esimeste külmadega lõid tüvekesed alt pilbasteks. Mullu suvel küll ajas veel paar hädist võsualget, aga ega tast vist asja saa.
Imelikul kombel tundub vastupidavam olevat puis­eerika sort ‘Albert’s Gold’ – tema sedasi lõhki ei külmu. Võibolla on tähtis ka puis­eerika päritolu. Kodus kasvatan esialgu poti­taimena Bulgaariast, levila põhja­piirilt toodud puiseerika taimenääpsu. Kord istutan ta õue ja eks siis näis…
Aga jah, kuiva turbaga katmisega mina ise ei viitsi mässata. Paljaskülmaga aitab tegelikult hästi ka peale­visatud sammal. Mullu sain sedasi suisa korgitammed elusana hoitud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411