Reede, veebruar 16, 2018
 

Padu: Jääpurjetamist tasub proovida

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Andrus Padu kutsub noori jääpurjetamisega tegelema – selle talispordiala kogemuste ja tulemuste pagas Hiiumaal on tänu Vello Jürjole aukartust­äratav ning osa on sellest pagasist saanud temagi.
Saite Olev Oolupiga äsja Orjakus Jausa lahel lõppenud Euroopa meistri­võistlustelt (EM) kaela pronksmedalid, sama karva medalid saite ka eelmise aasta EMil. Kaua oled jääpurjetamisega tegelenud?
Andrus Padu: Viis aastat. Esimese aasta sõitsime Vello Jürjoga niisama. Mõtlesin, et oleks huvitav teada, mida see jääpurjetamine endast kujutab, kui selline mees nagu Vello Jürjo Hiiumaal elab. Kui ma väike poiss olin, on mul meeles, et meie kogukonnas peeti jääpurjetamist natuke naljakaks alaks. Sel ajal tundus ka, et pole niisugust jäädki, kus sõita. Mõtlesin siis, et vaataks, mida see ala endast kujutab, teeks prooviks mõne sõidu. Aga nagu sa Velloga ühte kelku istud, siis… Ja kui trenni tegema hakkad ja tahad olla parim, tulebki sõita pidevalt. Esimesel aastal tegime Velloga trenni, jää oli päris hea, Vello roolis, mina soodimees. Vello ehitas sama aasta talvel uue kelgu, millega praegugi sõidame. Järgmisel, 2015. aastal sõitsime Velloga juba võistlust – tulime Eesti meistrivõistlustel teiseks ja EMil kaheksandale kohale, mis oli ka eestlaste parim tulemus. Ühe aasta sõitsime veel Velloga koos, aga siis EMil eriti hästi ei läinud, meil juhtus seal avarii ja kohta ei saanudki. Pärast avariid sõitsime
Velloga Eesti meistri­võistlustel Saadjärvel ja tulime teiseks, punktiga kaotasime esikohale. Vello oli siis 80aastane, aga stardist on vaja välja joosta ja klassireeglite järgi on kelgu miinimumkaal 205 kg. Vello kelk on tugevalt ehitatud ja kaalub pigem 230 kg. Nüüd siis sõidan teist aastat Oleviga.
Kust uue sõidupartneri leidsid?
AP:Õppisin Kuressaare kolledžis väikelaevaehitajaks ja Olev oli minuga ühel kursusel. See oli esimene ametlik kursus, mis lõpetas ja minu teada ka ainuke. Olev oli selleks ajaks juba aastaid sõitnud, noorest peast purjetanud Optimistiga. Tõeline “tagumiku­tunne” saadakse kätte ikkagi päris varases nooruses. Sa võid keskeas purjetama hakata ja tahta seda väga teha, aga kui sul pole tasakaalunärv varakult tööle hakanud, siis päriselt õiget nõksu kätte ei saa. Kui mina Olevit esimest korda nägin, siis oli ta vist juba kaks korda Folkbootil Muhu väina regati võitnud. 2014, kui mina Tuuli meeskonnaga esimest korda koos sõitsin, siis jäime vaid ühel etapil teiseks, ülejäänud võitsime kõik ära.
Kas Olev tuleb treeni­miseks Haapsalust siia?
AP: Olev on tegelikult tööl Soomes, Kokkolas, mis on 600 kilomeetrit Helsingist põhja pool. Siia võistlema tulemiseks peab ta enne päev otsa sõitma. Kui jääolud on heitlikud, siis sõita üheks päevaks siia ja avastada, et vahepeal on lund sadanud või sulatab ja jää peal on palju vett… Kui vett on jääl palju, paisuvad allavooluaugud poole­meetriseks ja kui sa tallaga sinna 60kilomeetrise tunnikiirusega sisse sõidad… Reedest pühapäevani on Eesti meistrivõistlused Orissaares, Olev peaks sinna ka ikka jõudma.
Kui palju sõite EMil tegite?
AP: Üheksa sõitu on maksimum ja viimase päevaga said kõik sõidud ka tehtud. Kaks aastat tagasi tuli see muudatus. Muidu oli nii, et korraga on mitu rahvusvahelist võistlust, mis tahetakse ühe nädalaga ära pidada. Ja kui nädala lõpus on iga võistluse peale tehtud kolm sõitu, siis on see miinimum, mille pealt võib juba auhindu jagada. Kaks aastat tagasi oli väga vähe sõite, sest ilmad olid ka probleemsed, siis hakatigi mõtlema, et milleks neid võistlusi killustame – sõidame EMi nii palju kui võimalik, et kõik sõidud sõidetud saaks. Sellel EMil, mis peeti Jausa lahel, oli viimasel päeval neli sõitu, esimene oli EMi viimane ja kolm sõitu tehti Balti karika arvestuses. Balti karikal tulime neljandaks.
Kes olid kõvemad konkurendid?
AP: Viimases EMi sõidus konkureerisime Ants Haaveli ja Andres Lauluga, väga kõva tiimiga. Laul oli ennemalt Vello Jürjo soodimees ja nad on koos mitmel-mitmel korral EMi võistluste poodiumil seisnud, saanud kulda-hõbedat-pronksi. Aga meil õnnestus ballastimine vist õigesti. Prooviringe tehes saime neile kannule, muutsime oma seadistust ja lõpuks leidsime sellise, mis tundus, et püsib. Ilm ka õnneks püsis. Nii see kolmas koht tuligi. Seadistus on väga oluline ja ilm mängib siinjuures väga suurt rolli. Balti karika esimeses sõidus, kui olime just EMi arvestuses sõidu võitnud, oli rada ju täpselt sama, aga ilm oli veidike muutunud ja meil ballasti ilmselt paljuvõitu – nii väikesed detailid mõjutavadki sõitu ja kui sa seda tajuda ei suuda, saad kohe vastu näppe. Eks see on libe tee kogu aeg kelku süüdistada, ju me tegime sõiduvigu ka…
Palun selgita seda ballastimist, kuidas see käib?
AP: Kui tuul puhub, siis paned paati ballasti sisse. DNklassi purjekate puhul on see keelatud – kelk ei tohi teatud kaalust raskem olla. Monotüüpidel aga võib olla kelk ükskõik kui raske ning kui tuul on tugev ja selleks, et kelk õiget trimmi saaks ja tuult välja kannataks, pannakse kelgu sisse tina­kotid. EMil sõitsimegi nüüd kolm kotti tina peal, iga kott umbes 20 kilogrammi, nii et üks mees on justkui juures. See annab tohutult tunda, eriti soodimehele, sest kui tina on rohkem, pead vähem tööd tegema. Käimajooksmine aga on eriti lumise raja korral suhteliselt raske. Orjakus sadas ju algul lörtsi, see külmus korra ära, jää pealmine pind oli krobeline ja selle peale sadas veel lund, nii et kerget libisemist ei olnud.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411