Reede, veebruar 23, 2018
 

100aastane Liidia Piilberg: Elu enam paremaks minna ei saagi

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Liidia Piilberg on Eesti Vabariigist seitse kuud vanem. Ta on vitaalne, elurõõmus ja armastab inimesi. Mured annab Liidia endast ära mere ääres voogude keskel kivil istudes.
Kuigi poebuss peatub ka üsna kodu ligidal, sõidab Liidia suvel jalgrattaga kahe kilomeetri taha, et külanaistega lahvkat oodates juttu ajada. Talviseks tööks on lume­rookimine ja sõidu­­vahendiks, kui tee kinnitab, soome kelk. Päris poe kraami ja rohud toimetab kohale Viivi Saarnak. Liidia on toeks ka oma tütrele Milvile, kelle tervis pole kiita. Köögiaknast, läbi sihi paistab Heltermaa sadam ja Liidial on laua peal binokkel, millega ta vaatab, kas laev juba tuleb. Kui laev vaatevälja ilmub, teab Liidia kartulid keema panna, sest lapselapsed on tulemas.
Kuidas tervis on?
Kuule, tervisel pole viga, elama peab ja ma ei nurise.
Kas esimesel ja praegusel Eesti Vabariigil on suur vahe?
On ikka. Vahe on see, et esimese Eesti Vabariigi ajal pole ju mitte midagi olnd. Ma toon ühe näite ära: kasvasime siin ja miks see vanus mul selline on? Sõime mundris tuhli, Muhu silku ja silgupissi.
(Liidia uurib, kas ma ikka tean, mis asi silgupiss on. Tean.) Magustoiduks oli hapu­piimapodi. Rukkijahupudru sai ju ka tehtud. Ja kuidas lapsed kasvasid! Nüüd oitakse vahest… ma ei akka ütlema… nagu …pilpa peal. Ja kui laps nuttis, võeti silk pooleks, pandi lapsele suhu, laps lutsis selle ära, jähi magama. Ja lapsed olid terved ka. Siis pole telefoni olnd, postkontor oli Helter­maal, vana Tatter oli seal juhataja. Kui sul suur häda käes oli, pidid Heltermaalt helistama minema – otse tuli kaks ja pool kilumeetrit.
Gustav käis öösse, kella üheksa ajal õhtul tuli laev sisse. Elektrit pole ka olnd, vene aeg tõi selle sisse.
Kas tolleaegsest valitsemisest ka midagi meeles on?
Pätsu aegsest? See ei olegi jõudnud maale, mina ei mäleta sellest valitsusest… Pätsi ma nägin ju, kui ta 38. aastal Hiiumaal käis. Gustaviga veel tuli, rahvast oli hästi palju, kaitseliitlased ja Remmelkoor Juhanes võttis sadamas vastu… Ma olin laps, pugesin ka sealt vahelt läbi – nägin Pätsi ära! Ta jättis väga soliidse mulje. Ei need teised presidendid Pätsi vastu ei saa mitte, ta võib ju palju viletsam teistest olla, aga ta on minu mälus ja jääb siia.
Kui Lennart Merit Pätsiga võrrelda?
Ma jään vait selle kohapealt, ma ei ütle midagi…
Kuidas praegune president meeldib?
Minule ta meeldib. Miks? Selle­pärast, et ta on noorte poolt, ta toob ikka noored esile. Ta on sihuke nagu oleks üks talunaine olevad – ta on lihtne inimene, lihtsalt riides, ei ole kõrkust.
Kuidas Vene aeg kahe Eesti aja vahel oli?
See oli üks mõnus aeg, mailma mõnusam aeg. (Minu hämmingut nähes itsitab). Ei, ei see on nüüd hiidlase viisi mööldud. Seda aega ei saa kummagi Eesti Vabariigiga võrrelda. Vene valitsusel oli plaanimajandus – niitsime heina ära, loog jäi maha, sest plaanis pole olnd, et me peame heina kokku ka panema – niiduplaan oli ainult! Talve tõstsime lehmi, need jäid nii viletsaks… Vahtrepal oli kolhoos Sirp ja Vasar, siis läksime Suuremõisaga kokku ja oli Võitluse kolhoos. Siis oli juba teine elu – sa võisid omale ausalt lehmaheina saada, muidu sa pidid selle varastama. Varguse õpetas küll selgeks… see käis selle ajaga kaasas. Ma pole muu töö peal olndki, põllutööl elupäävad, aga kui sovhoosiks läks, siis ma käisin kursustel, tulin tagasi, sain brigadiriks ja sellega ma lõpetasin ka.
Mis Saksa aeg endast kujutas?
Kuule, see kadus nii vaikselt sealt vahelt ära, et nagu pole aru saandki. Samakat pole teha saand, vene aegas sai seda ka teha… (Liidia kissitab muheledes kavalalt silmi).
Millal pensioniaeg tuli?
Kui ma sulle ausalt räägin – mina käisin 15 aastat tööl ja siis oli mul pensioniaeg käes. 15 aastat oli täis, pensioni ei hakkand saama, aga koju võis jääda ja mina jäin koju. See oli 70ne…, oh, jumal, see meelest läind! (Rehkendab.) 49-le pane 15 juurde – 64. aastal. Ja see oli mu elus kõige õigem otsus, mis ma tegin. Tõin kangasjalad tuppa, hakkasin kangast kuduma, selle järgi oli siis suur nõudmine. Aga lõimet, see pidi tugev olema, seda sai althõlma, kaltsu said muud moodi kätte. Siis tuli võrguaeg… ja mis oli kõige tähtsam – mu ema oli 93 aastat vana, kui ta suri. Milvil sündis tütar ja kes seda pidi hoidma hakkama? Milvi oli Raik­külas kooliõpetaja. Mina võtsin poolteistaastase lapse oma jauks… Minust arvates on meid neli põlvkonda. Mina olen siin Lepistu talus sündinud ja elupäävad eland. Möödund laupäeval läksime Käina poodi ja ma küsisin Milvi väimehelt Marguselt, et mis sa arvad, kas on siin õuepeal niisugust maatükki ka, kus mina pole 100 aasta jooksul astund? Aga mul on läbikäidud Soome, seal olen ühe nädala eland, kaks nädalat olen Rootsis eland. Putkaste sovhoosi ekskursiooniga hakkasime siit minema: Läti-Leedu ja siis Kaliningrad. Mõtlesime, et jääme sinna Kaliningradi, et elame seal – nii ilusad majad ja mei oleks saand elada, sest Putkaste juhtkond oli kõik kaasas. (Itsitab.) Sealt läksime edasi Viiburi, tagasi Leningradi, Ermitaaži sisse ei saand, aga seal, kus need Katariina kujud olid, pandi tuled peale – see oli nii ilus! Öösse olime Narvas ja tulime siis koju tagasi, pikk reis oli. Telgid olid kaasas, teised olid telgis, aga Vannas Meeta viis meid Alindega oma juurde. Aga, mis see Viiburi on – seal pole ühtegi soomlast olnd! Ja puhta raudkivi!
Soome kelguga on mõnus sõita?
Jah, üleeile käisin, eile, kolm päeva olen käind. Jah, nüüd on külg nii kange ja haige, ühe jalaga sõtkusin…
Kas rohtusid peab ka võtma?
Peab ikka võtma, seda vererõhurohtu. Vererõhk on mul 150/90.(!!!). Käisin Madalvee juures, mu põlv oli nii haige, ei saand enam käiagi. Küsisin, et ehk saaks midad salvi, et peale määrida. Tead, mis Madalvee ütles: mina sulle rohtu ei kirjuta, sinul on rohi nii ligidal – käi meres õhtu, hommiku ja kui sul aega on, käi veel… Eks ma hakkasin ka ja… mu põlv on terve. Aga usk on ka ju. Ma räägin sulle, vaata, kui laine tuleb ääre, istud seal kivi otsas. Üks suur laine tuleb teisepoold, see viib need väiksed lained kõik ära. Ja kui ma istun seal kivi otsas, siis mingisugune mereõhk viib mure kõik ära.
Mina käin ka niimoodi mere ääres ja annan seal oma mured ära…
…nii, et ma pole üksi loll!
Mida Eestile soovida, et elu veel paremaks läheks?
Ega ta veel paremaks minna ei saagi, kui ta on! Riik annab raha ja kui on tarvis autut saada, saab liikuma. Kolm kutset on tähistamisele – nad peavad must lugu. Sooviks, et Eesti Vabariik elaks ja keegi ei laseks teda puruks!

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411