Teisipäev, jaanuar 30, 2018
 

Tekipesumasina ja solaariumiga hobusetall

Maris Suuster
Kärolyn Kivistik | Hiiu Leht
Maris Suuster (28) tegi teoks oma unistuse ja ehitas hobuse­talli, kus hobustel on oma dušš ja solaarium, tekipesu­masin ja -kuivati.
Maris Suusteri sõnul on Eestis nii kaasaegseid hobuse­talle vähe ja Hausmal valminud Soo-Oru tall ainuke sellisel tasemel.
“Hollandis käies ja sealseid talle nähes tekkis tunne, et tahan endale ka niisugust,” rääkis Suuster.
Kuigi talt korduvalt küsiti, miks ta oma talli saarele ehitab, et mandril oleks see hulga lihtsam, ütleb Maris, et Hiiumaa on talle lihtsalt nii südamelähedane, et oma unistuste talli otsustas ta ikkagi kodusaarele ehitada.
Ehitust alustades mõtles ta kohe, et teeb seda korra elus ja endale ning kui juba, siis kohe niisuguse nagu soovib: “Mõtlesin, et ehitan kaua ehitan, aga teen oma unistuse teoks.”
“Paljud samastavad talli laudaga, aga see ei ole ikkagi sama – sporthobused on väga kallid loomad ja nende pidamine nõuab teistsuguseid tingimusi,” selgitas ta, miks otsustas rajada igati kaasaegse talli.
Dušš ja solaarium
Tallis on muidugi hobuste boksid, aga ka abiruumid, mis sätitud nii, et kõik oleks võimalikult mugav. Hobuste pesemiseks on eraldi boks, ühes boksis aga on solaarium, kus neid saab kuivatada. “Loomadele on see väga tähtis, et saame neid ka talvisel ajal kogu aeg pesta, solaarium aga on loomale väga lõõgastav ja nad saavad nii oma lihaseid lõdvestada,” selgitas Maris Suuster. Kuigi solaarium meeldib väga kõigile hobustele, on see perenaise sõnul eriti oluline sporthobuste jaoks.
Lisaks on eraldi ruum hobuse­tekkide kuivatamiseks ja suur pesumasin nende pesemiseks. “Praeguste ilmadega hobust välja viies saab ta tekk läbimärjaks ja väga hea on neid eraldi ruumis kuivatada, vastasel juhul oleks terve talli vahekäik kuivavaid tekke täis,” rääkis ta.
Ka on uues tallis kasutusel automaatjooturid. “Minu isa vedas varem Kärdlast kolm korda päevas hobustele vett, mis oli väga keeruline, uutest jooturitest saavad nad aga vee ise kätte ja joovad täpselt nii palju kui soovivad,” kirjeldas ta endist ja praegust olukorda.
Uus on ka see, et bokside uksed ei avane väljapoole, vaid need saab kõrvale lükata, mis on märksa mugavam. Boksid tegi üks Eesti ratsutaja, nende valmimine küll venis, aga Suuster kiidab, et lõpptulemus sai hea.
Valminud tall vastab kõikidele Euroopa Liidu nõuetele – nii on boksid piisavalt avarad ja kõik ehitatud võimalikult loomasõbralikult, jooturid ja aknavõred maandatud. “Kõik on tehtud võimalikult ohutuks, et riske vältida,” märkis Suuster.
Lisaks tuleb talli viisakas puhketuba, kus külalistele kohvi pakkuda.
Ehitasid toetusteta
Talli ehitus kestis üle kahe aasta. Vundament oli küll juba varem valmis, aga seda tuli laiemaks ehitada, sest muidu oleks boksid jäänud liiga väikseks.
Talli ehitas OÜ KVA ja ehitust rahastas perekond Suuster ise. Ehitusele tulid appi ka sõbrad ja tuttavad ning palju tehti pereliikmete poolt. Muidugi olnuks lihtne see mõne europrojektiga ruttu valmis ehitada, aga Marise arvates on suur asi teadmine, et oled kõik ise teinud ja panustanud. Kui palju ehitus maksma läks, ta ei teagi: “Pidasin alguses kulude üle arvestust ja rääkisin sellest ka ehitajaga, aga mingil hetkel läks kogu arvestus sassi ja praegu ma kogumaksumust öelda ei oskagi.”
Tall pole küll veel lõplikult valmis, teha on veel välisviimistlus, kuigi sisse koliti juba kuu aega tagasi. “Ootasime väga, millal sisse kolida saame,” ütles Maris. “Väga hea tunne on nüüd. Kui oled aastaid harjunud olematutes tingimustes midagi tegema ja nüüd äkki on niisugune tall, kus kõik on väga mugav ja kodune…”
Talli projekteeris OÜ Agorek. Kuna projekteerija peab ka ise hobuseid, oskas ta suunata ja näidata, mida teha nii, mida teisiti. “Näiteks tegime vahekäigu laiema kui algselt planeerisime, sest projekteerija arvas, et nii on parem – ja tal oli õigus!” tõi Suuster näite.
Uues tallis on kohti kümnele hobusele. Suusteritel endil ongi kümme hobust, kuus sporthobust ja neli Eesti tõugu hobust. Osa neist elab vaba­pidamisel õues, nii jätkub kohti ka rendi­hobustele.
Enamik hobuseid on ostetud Hollandist ja Belgiast, kuna seal kasvatatud hobuste kvaliteet on parem. Hobused toovad Eestisse Suusterid ise või siis kasutavad selleks spetsiaalset transporditeenust.
Unistuseks sisehall
Maris Suusteril on ka treeneri­paberid, aga praegu ta trenne ei tee, sest selleks puuduvad aastaringselt võimalused ja treenida saab ainult siis, kui ilma on.
“Kuigi meil on siin ka väga head tingimused ja saame väliplatsil ratsutada, siis tegelikult oleks saarele väga vaja korralikku sisehalli,” ütles Maris. Tema hinnangul on praegune sisehall pisut liiga väike selleks, et harrastada ratsasporti kõrgemal tasemel.
Suusteri järgmine suur unistus ongi ehitada maneež talliga kokku nii, et ka väga halbade ilmadega saaks ratsutama minna ilma vahepeal õue minemata. “Siis ei teki riski, et hobused külma saavad ja ka ratsutajal on nii mugav.”
Maneeži ehituseks on vallast juba projekteerimis­tingimused võetud ja Maris loodab, et kui tall valmis, alustab ta kohe maneeži ehitusega.
Lisaks soovib ta oma hobustele saada jalutus­masinat: “See on nagu karussell, mis ringiratast käib ja kuhu hobused jalutama pannakse,” selgitas ta. “Tean, et Hiiumaal üks niisugune juba on perekond Tikkudel, aga neil pole see veel kasutusel.”
Peale sisehalli valmimist saaks ta endale ka paremaid hobuseid vaadata. Samuti on päris palju huvi tuntud ja avaldatud soovi tuua hobused tema talli. Praegu on juba hobuseid ka ootel. Samuti on uuritud treeningute kohta.
Ostis salaja hobuse
Hobustega puutus Maris Suuster esimest korda kokku kolmeaastaselt, kui koos õe ja tolle sõbrannaga ratsutamis­trenni läks ning õde ka tema hobuse selga pani.
“Eks sealt see pisik alguse sai. Edasi hakkasin käima Berkmannide tallis Sanglepa tänaval, Sepa Meelise tallis, Kassaris ja isa vedas mind ka iga ilmaga Luidjale ratsutama – kus vähegi võimalik, seal olen ratsutanud,” rääkis Suuster.
Oma esimese hobuse, nimeks Viper, ostis ta salaja: “Olin üheteistaastane ja käisin Sanglepa tänaval ratsutamas, seal oli üks varss müüa, keda mulle pakuti. Olin oma kooli toidurahast niipalju kõrvale pannud, et see raha oli olemas ja ostsingi hobuse ära.”
Kui varss sai kuue­kuuseks, oli vaja ta ema juurest ära võtta ja hobuse omanik helistas Marise isale Tõnule. “Isa vastas, et tal pole ju ühtegi hobust, siis pidin talle ära rääkima, et olin hobuse ostnud,” meenutas Maris.
Toona ei olnud neil talli ega muid tingimusi hobuse pidamiseks ning isa oli fakti ees, et tuleb leida koht, kuhu hobune panna. Ja ega hobune ei saanud üksi olla, talle oli vaja kaaslast. Koit Tikk tuli neile vastu ja andis talveks hobuse rendile. “Kevadel tahtis ta oma hobust tagasi, aga et meie hobune ei saanud üksi jääda, tuli meil ka Tiku hobune ära osta ja nii see alguse saigi,” rääkis Suuster.
Praeguseks on salaja ostetud Viper 18aastane ja võistleb heal tasemel Soomes. “Meil on omanikuga kokkulepe, et kui ta ühel päeval teda enam ei kasuta, siis tuleb minu esimene hobune siia tagasi.”
Suuster võistles ka ise oma esimese hobusega ja isegi Eesti meistrivõistlustel. “Ta oli väga hea ja andekas poni hoolimata sellest, et olime mõlemad kogenematud, mis pole tavaliselt hea kooslus,” nentis Maris.
2016. aastal pälvis Maris parima ratsaspordiharrastaja tiitli takistussõidus. Möödunud aastal ta ise eriti võistelda ei jõudnud, sest kogu energia kulus uue talli ehitamiseks.
“Enam ma harrastaja tasemel ei saa võistelda, sest olen juba nii palju kõrgemaid parkuure hüpanud,” selgitas ta, et võistleb edaspidi seenioride klassis. “Uhke oleks ühel päeval Eesti meistrivõistlustel seenioride võistlus­klassis hüpata – unistused peavadki suured olema.”

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411