Teisipäev, jaanuar 9, 2018
 

Osavallavanem: Osavald võiks olla meie konkurentsieelis

Harda Roosna | Hiiu Leht
Ajaleht Postimees kritiseeris karmilt haldusreformi Hiiumaal, nimetades osavaldade süsteemi Potjomkini külaks, kus pealtnäha midagi justkui muudeti, kuid tegelikult ei muutunud midagi. Kas ja mis muutus ning miks valiti Hiiumaal osavaldade variant, selgitab Käina osavallavanem Omar Jõpiselg.
Kuidas osavalla idee sündis?
Omar Jõpiselg: Osavalla mudeli sõnastamine oli kahe aasta taguse aja ootuste paberile panek. Pole väga oluline, kes ühe või teise lause läbirääkimistel ütles. Kindlasti olin mina ka üks selle idee formuleerijatest. Tugevate osavaldade mudel oli selgroog, mille ümber Emmaste-Pühalepa-Käina olid valmis üldse laua taha astuma. Käina poolt oli meil tunnetus, et reformist pole pääsu ja muutustega tuleb kaasa minna, püüdes vähemalt mitte lõhkuda seda, mis Hiiumaa valdadel oli õnnestunud üles ehitada.
Miks valisite peale Emmaste ja Pühalepa kõnelustest loobumist ikkagi teeninduspunktide asemel osavaldade mudeli?
Miks peaks Käina rahva huvid – säilitada oma senist teenuste ja jõukuse taset, ise kaasa rääkimise õigust – muutuma naabritest sõltuvalt?
Miks toetasid osavaldade varianti?
Sest see oli ja on minu arvates praegu parim mudel Hiiumaa haldamiseks ja see oli ka ainuke võimalus vabatahtliku ühinemiseni jõuda. Jagades Hiiumaal ülesanded osavaldade ja keskuse vahel, tahtsime ühelt poolt saavutada uue vallakeskuse kiire sisulise käivitamise, et vallavanem ei peaks end siduma sisuliselt aastateks ainult pisikeste kohapealsete segaduste ja tulekahjude likvideerimisega. Teisalt olime tõesti veendunud, et kohapealse kommunaalmajandusega (heakord, hoonete haldus, teed jms) saavad kõige paremini hakkama kohapealsed inimesed. Osavalla ülesanne on ka kohalike küsimuste vastutuse ja otsustamise jätmine kohapeale. Ühtlasi on see ka tülide vältimise mehhanism, et mistahes halvad otsused kohapeal ei saaks külge silti “uus vald tegi”. Osavald hoiab ise oma eelarve tasakaalus. Ka ei peaks ükski piirkond elama üle oma võimete. Ei soovinud keegi tol ajal väga kehvas finantsseisukorras Hiiu vallale ka raha üle kandma hakata. Igal juhul on nüüd osavalla eelarves kõik numbrites mõõdetav ja udu-umbusku kes-kelle-arvel peale reformi elab, saab vähem õhutada.
Usun, et Hiiumaa paistab jätkuvalt hubane, lihtne ja inimlik. Nii nagu oli ka asjaajamine meie vallamajades võrdlusmomenti omavatele suvehiidlastele. Peame tunnistama, et Hiiumaa omaks pidamine, soov tulla siia kas suvitama või elama, on eelkõige emotsionaalne otsus, aga need tulijad annavad praegu 20–30 protsenti meie maksutulust. Suur, hõre Hiiumaa oma keskpärase bürokraatiaga ühes keskpunktis, ei toetaks kindlasti nende sidemete hoidmist ega aitaks kaasa Hiiumaa kasuks otsustamisel. Ma arvan, et mistahes julgelt välja kantud erisused meie elukorralduses on need, millega suudame mandrist eristuda. Ja meie ainuvõimalus elanike siiasaamisel ongi eristuda nii mandrist kui Saaremaast, olla oma plaane tehes ja ellu viies rahulik ja enesekindel. Uue stabiilse volikogu näol meil on vähemalt olemas üks eeldus sellise iseseisva ja erineda julgeva poliitika tekkeks.
Millist kriitikat tegid regionaalministrid osa­valdade variandi kohta?
Ministrid ei teinud kriitikat ja see on täiesti mõistetav. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev õigus oma haldust korraldada ja ministrid on reeglina üsna kogenud inimesed. Meie ei õpeta ministrit, kuidas tema peaks osakondi üles ehitama ja tema ei õpeta kohalikke omavalitsusi, kuidas oma elu korraldada. Ka Postimehe ajakirjaniku hinnang, et Hiiumaal ei tehtud haldusreformi nii nagu riik soovis, on paras pealiskaudsus. Loksa mittesundliitmine oli ehk tõsiseim näide, mis ei kippunud mahtuma haldus­reformi seaduse mõtte raamidesse, Hiiumaa aga mahub vabalt, kuigi tõesti kasutame seaduses lubatud osavalla õigusi maksimumilähedaselt. Ka olid mõlemas läbirääkimiste protsessis kaasas Tallinna ülikooli professor Georg Sootla ja avaliku halduse lektor Kersten Kattai ning mõlemad möönsid – olete julged, kuid see on teie õigus nii otsustada. Klassikaline ajakirjandus on ikka kaitsnud ideede paljusust ja ka võimude lahusust, seetõttu soov nahutada erisust ja soovitus allutada kohalik autonoomia riigi (kelle täpsemalt?) silmist väljaloetavale soovile on minu jaoks lihtsalt selline lohakas “poole päevaga põnevat lugu vaja” ajakirjandus.
Kokkuvõtteks oli suurte õigustega osavaldade mudel kaalumisväärne ka üle Eesti ainult paaris kohas, kus olid meiega analoogsed eeldused – suur pindala ja hõre asustus, kuid ühtlaselt arenenud piirkonnad ja nende tugev identiteet ning kolm kuni kuus liitujat. Ei oleks sobinud see kindlasti ühinevate valdade ebaühtluse tõttu ka Saaremaale. Lääne-Nigula Läänemaal on veel meie sarnane. Nende esimest ühinemiskogemust pidasid eksperdid väga positiivseks.
Kas hiidlased tegid haldusreformi nii, et midagi ei muutunudki? Mis oli sel juhul reformist kasu?
Hiiumaal on Hiiumaa vald, otsustajaks Hiiumaa valla volikogu ja valitsejaks Hiiumaa vallavalitsus. Ainsuses. Välistatud on võimalus, et mõni otsus jääb langetama seetõttu, et “üks neljast vallast või osavallast pole nõus”.
Osavallad ei tee poliitikat, vaid haldavad oma piirkonda ja annavad nõu osavalla taseme küsimustes. Ka ei ole osavallakogudel vetoõigust valitsuse või volikogu otsustele. On muidugi eksperdi mõju ehk osavallakogu võiks küpselt ja targalt oma piirkonna soove sõnastada. Teisalt tark volikogu ju püüab alati tarkade nõuannetega arvestada. Aga kui see ei peaks olema positiivne, et piirkondadele jääb kaasarääkimise õigus… siis me ju lihtsalt kardame kohapealseid inimesi. Püüd otsida juba ette vastuolusid osavalla ja suure valla vahel on väga ennatlik. Juba osavallavanemate valitsusse kutsumisega on vallavanem tekitanud positiivse olukorra, kus on “keeruline vaielda iseendaga”.
Suurel Hiiumaa vallal on lahti kõik uksed suurteks väljakutseteks: riiklikud investeeringud Hiiumaale, suured EL projektid, ühtse sotsiaalpoliitika kujundamine, haridustaseme hoidmine ja tõstmine… Miks ei võiks uus, rahastustoetuse saanud Kärdla lasteaed, olla Hiiumaa kaasaegseim õpikeskkonna poolest?
Ka uuest Saaremaa vallast tundub, et nende julgus juba on kasvanud – suurem lennuk, Lätiga laevaühenduse taastamine jt ideed. Saarlastelt on palju õppida, aga me ei pea püüdma olla lahja koopia Saaremaast.
Kas saame niisuguseid osavaldasid endale finantsiliselt lubada?
Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Ei ole vahet, kuidas on inimesed struktuuris paigutatud, kui ei ole kattuvaid ülesandeid, siis ei saa ka juhtimiskulud automaatselt kasvada. Mina julgen väita, et praegu koha­peale jäävate ametnike Kärdlasse tööle sõidutamine (nt Käinast 176 eurot kuus) + lisarendipindade vajadus, rääkimata vallakodaniku enda lisa aja- ja sõidukulust, teeksid tsentraalse valla puht ülalpidamiskulude mõttes kallimakski.
Valitsemiskulude kokkuhoid reformi põhitulemusena on üsna populistlik loosung, mis haldusreformi küljes olnud juba kakskümmend aastat. Tegelikult saab neilt kokku hoida vaid 10–20 protsenti, mis kohe kulub töötajate palkade ühtlustamiseks ja kasvuks. Sama õnnestus ka Hiiumaa vallavalitsusel: 71 praegust töötajat, pluss neli ületulevat töökohta ja alles jääb 68 töökohta ja samas on valitsemiskulude real 2018. aasta eelarve projektis sama number, mis oli mullu kõigil valdadel kokku. Kuna valla valitsemiskulud on 11–12 protsenti kogu eelarvest, ei muuda teoreetiliselt saavutatav 10 protsenti kokkuhoidu valda tuntavalt jõukamaks. 40 protsenti on haridusvaldkonna palgad ja toetused, mille üle volikogu ei otsusta. Valla kodaniku jaoks tajutavat jõukust, nt kogu Hiiumaa ulatuses igal aastal 500 000 eurot täiendavalt investeeringuteks suunamist, on seega võimalik kasvatada ainult selle eelarve poolega, mille moodustavad teenused, allasutused, toetused. Loomulikult on poliitikutel neid keeruline muuta ja lihtsam pilk mujale suunata. Igal juhul ei ole mõtet keskenduda pseudoväitele, nagu oleks valitsemiskulude kokkuhoid haldusreformi kõige olulisem tulemus, mida osavaldadega ei saavuta ja seetõttu jõukus jääbki meie õuele tulemata.
Mis on osavaldade tulevik?
Kuna tõenäoliselt Hiiumaa rahvastik nelja aastaga kardinaalselt ei muutu, siis 65 protsenti ka järgmise valimise häältest antakse Hiiumaal n-ö maalt. Ja see inimene vaatab kriitiliselt kahte poolt. Esiteks, kas ta on rahul oma osavalla tööga. Teiseks vaatab ta ka keskuse poole, kas tsentraliseeritud valdkonnad on paremaks läinud. Näiteks, kas nüüdsest tsentraliseeritud haridus­korralduses on asjad paremaks muutunud. Niisiis on tegusid vaja nii vallas kui osavallas ja võib-olla on see ka motivaatoriks, et pingutatakse mõlemal pool.
Kuidas kavatsed tõestada osavaldade vajalikkust?
Asjad peavad lihtsalt toimima, siis nad tõestavad ise oma vajalikkust. Ja reformi ei pea võtma tark-pessimistlikult – “inimesed neli aastat ohivad ja küll siis ära unustavad”. Eesmärk, et Hiiumaal ei tuleks reformi “pohmakat” tühjade vallamajade ja suurema bürokraatiaga, väärib täiesti pingutamist. See võiks olla meie üheks konkurentsi­eeliseks omavalitsusest tühjenevate maapiirkondade ees.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411