Teisipäev, jaanuar 16, 2018
 

Metsast leitud puisniit 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
See sookaskedega ajuti liigniiske puisniidukild on taimestikulises mõttes üks arusaamatu segadik.
Soist meeleolu loovad soo­pihlad ja veidi pilliroogu, lisaks sookannikest ning tükati lausa katvalt lodu­kannikest. Viimane on suures osas Eestis võrdlemisi haruldane, sagedamini esineb vaid Lääne- ja Hiiumaal.
Päris palju on siniste huulõitega harilikku tihas­heina. Tavalised on ka tedre­maran, peetrileht ja harilik metsvits, leidub kollast ängel­heina ning soo-piimputke, on partheina, põldmünti, ojamõõla, aga ka sarik-hunditubakat ja isegi paar võsa-raudrohtu. Ja muidugi angervaksa, millest tahaks hoopis lahti saada. Kui angervaksapadrik saab vabalt vohada, lämmatab see suurema osa teisi niidu­taimi. Imelikul kombel seni aga angervaks siin ei valitsenudki…
Kõrgematel mätastel valdavad juba ilmselgelt hapulembesed pohl, mustikas ja kattekold. Kõrrelistest on niidul üldlevinud hariliku sinihelmika puhmad ja sookastik, on luht-kastevart, kõrgemas osas jäneskastikut ja lõhnavat maarjaheina.
Juunikuus avastasin sealt porssade ümbrusest midagi täiesti sobimatut – alt tumedate läikroheliste, pealt hõbejate lehekeelekeste puhmikud. No mida teeb lubikas (Sesleria uliginosa) sellel pealtnäha hapuliivasel niidul?? Järelikult peavad nõrgveed siis siia lubiainet tooma! Noh, kui juba lubikas, siis istutasin aiast sinna ümber ka mõne pääsusilma. Lubika-pääsusilma kooslus oli vanasti üsna iseloomulik Hiiumaa niiskematele puisniitudele. Nüüdseks on pääsusilmad arvukamalt säilinud põhiliselt vaid soolaikudel.
Muide, lubikas on ka oma levikult üks huvitav kõrreline. Tema algne levila asub Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes. Põhjamaade leviku­keskmeks peetakse aga Loode- ja Lääne-Eestit. Just siitkaudu arvatakse ta olevat jõudnud edasi Ahvenamaale ja Rootsi. Lubikas on läänepoolses Eestis igati sage, ida suunas jääb aga harvemaks. Mustjate õisikunuttide ja pealt hõbevalgete lehtede tõttu on ta teistest kõrrelistest väga hästi eristuv. Ka niidetavas õuemurus saab ta hakkama, hõbetades seal oma silmatorkavaid leheotsi.
Sügisel tegin seal puis­niidul teise kummalise avastuse. Suve jooksul oli üle niidu kõikjal hästi edenenud mingi teine kõrreline, kes turritas seal oma sinakashallikaid puhmakesi. Tegu pole siiski kõrrelise, vaid lõikheinalisega. Tarnu on Eestis kümneid ja kümneid liike, sestap ma end nende määramisega seni ülemäära ei vaevanud, ent see tarn eristus kõigist teistest oma heleda lehestiku poolest. Vikatist puutumata kraavipervelt leidsin ka mõne viljunud varre. Mustjad longus emaspähikud ja lehtede hele värvus kõnelesid selgesti: vesihaljas tarn ehk Carex flacca.
Kui mõni üksik lubika­puhmake võis siin olla niiöelda ära eksinud, siis valgusolude paranedes vist niidu üheks valitsevaks liigiks muutuv vesihaljas tarn ei jäta pisematki kahtlust: see puisniidujäänuk peab olema lubjarikka pinnasega! Lubika-vesihalja tarna kooslust loetakse iseloomulikuks niisketele loopealsetele. No mida põrgut, siin pole ju mingit loopealset?! On tavaline peenliivane maa, kus paealuspõhi lasub võib-olla lausa paarikümne meetri sügavusel. Seega toovad nõrgveed siia lupja poole versta kauguselt Nõmba lubjakiviselt oosilt? Vahele jääb terve hapu metsavöönd, tükati suisa sookailumännik. Kuid allpool mets muutub, ilmub kuusik. Ja ju siis lubjaste vete tõttu siin ka noored sarapuud nõnda rõõmsasti peale tungivad.
Oma lubjalembuse tõttu on vesihaljas tarn eeskätt Lääne-Eesti taim, seal on ta küllalt sage. Suisa nõnda, et lubika-pääsusilma niidutüübist on eristatud oma­ette vesihalja tarna variant. Lubika-vesihalja tarna niite jagunud Hiiumaale mõnekümne aasta eest lausa ligi kakssada hektarit. Paljukest neid nüüd järgi on jäänud? Seda enam väärtuslik on see kummaline jäänukkild siin peale tungivate kuuseliste metsade keskel.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411