Teisipäev, jaanuar 16, 2018
 

Kure kaotatud laul

erakogu
SSügisel lendavad kured lõunasse, siis on taevaalune täis nende korrapäraselt rivistatud parvi. Kurvaks teeb nende kaeblik lahkumislaul.
Kord üle mere lennates kaotas üks kurg oma laulu ära. Asjatult plagistas ta oma nokka – laulu ei olnud. Laul oli merre kukkunud. Kurg lahkus parvest ja kurvana läks ta otsima oma laulu. Laskus alla sinetava mereni. Kõrgelt paistis meri sileda ja sõbralikuna, kuid mida lähemale kurg merele jõudis, seda karmim oli meri.
Kõrged vihased lained hoiatasid teda: “Mine ära kurg, see paik ei kuulu sulle. Otsi üles oma soo, kus võid ühel jalal seista ja konni püüda.”
“Kallis meri, ära ole nii karm, kaotasin oma laulu ja ilma lauluta ma soojale maale ei saa rännata,” kurtis kurg merele oma häda.
Karm meri muutus sellest kurtmisest leebemaks. “Vaiksemalt!” andis ta lainetele käsu. Lained läksid laugemaks ja peagi oli lainetav meri muutunud rahulikuks. Päris sõbralikult küsis ta kurelt: “Noh, pikakoivaline, proovi oma laul kiiresti üles leida. Selleks tuleb sul vette sukelduda.”
Kurvana kurtis kurg merele: “Ei oska ma sukelduda, oskan vaid madalas vees oma pikkadel jalgadel kõndida.”
Selle peale kostis meri: “Kullake, siis ma sind aidata ei saa. Meres on väga palju mulle tundmatuid asju ja nende hulgast on võimatu leida sinu laulu. Olen seda laulu kuulnud küll – igal kevadel ja sügisel –, aga ma ei tea, milline see välja näeb. Pean varsti jälle lainetama hakkama, et kalad hapnikku saaksid, mida neile eluks vaja. Räägi nende merelindudega, kes meres tunnevad end koduselt ja oskavad sukelduda – näe seal ujubki kormoran, räägi temale.”
Lendas kurg kormorani juurde ja palus abi. “Pähh, miks ma peaksin seda tobedat laulu otsima. Lollid laulavad, mina püüan kalu ja tegelen targemate asjadega,” porises must lind pahaselt ja kadus meresügavusse.
Nagu mingi pall paistis eemal vuntsidega hülge pea. Kurg lendas hülge juurde ja kurtis talle: “Pai hüljes, aita mul leida merest laul, mille kõrgelt alla pillasin.”
Hüljes ei viitsinud end isegi liigutada, laisalt podistas ta läbi vee: “Kah mul asi, mingi laul, vaat tormilaul on alles laul, selle laulu saatel on tore lainetel kiikuda.” Laisalt sirutas ta oma täissöönud, rasvase kere vee peale sirgu ja lösutas edasi.
Kurg sai aru, et jutt on lõppenud ja hülgelt ta abi ei saa. Pisarad tulid talle silma ja peaaegu lootust kaotamas lendas ta madalal mere kohal. Äkki märkas ta vees väikest pardisuurust lindu. Väsinud ja pettunud, lendas ta linnuni ning nokka plagistades kurtis taas oma muret: “Oled küll väike, aga nägin õhust, kui asjalikult ja kiiresti sa vees toimetad. Mul on sulle suur palve – aita mul leida laulu, mille kogemata merre pillasin.”
Väikese linnu nimi oli aul. Kure kurtmist kuulates oli ta õhku tõusnud, et kurg ei peaks õhus tiirutama ja nii end liialt väsitama.
“Muidugi olen nõus sind aitama. Kurgede laul annab mulle teada sügiseste kurjade ilmade saabumisest ja päikselise kevade tulekust,” vastas aul. Palju kordi tuli tal sukelduda. Juba päris väsinuna sai ta teada, et kalapojad on leidnud ühe huvitava laulu ja mängivad sellega. Kui kalapojad said teada, et see on kure laul, kes laulu otsides on parvest maha jäänud, andsid nad selle meelsasti kurele tagasi.
Rõõmsana lendas kurg kõrgustesse ning lasi oma laulu kõlada kiidulauluna headele abilistele, merele ja väikesele aulile.
Pealpool pilvi liitus ta järgmise kureparvega, mis oli samuti teel lõunasse. Hoolega hoidis ta nüüd oma laulu, et järgmisel aastal saaks koos teistega kevade tulekust märku anda.
Johannes Soonik

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411