Teisipäev, jaanuar 23, 2018
 

Kuidas ma hiidlaseks sain ja papa potipõllundust edendas

Esimest korda jõudsin Hiiumaale 1980. aastal, kui töökaaslase ema mind endale “sugulaseks” munsterdas ja kutse saatis, mille alusel siis Lenini rajooni passilauas piiritsooni loa taotlesin.
Kuskil 80ndate keskel jõudis minuni info, et Esikülas seisab juba kümme aastat üks tühi maja ja laguneb tasapisi. Käisin Sõpruse kolhoosi esimehe Ülo Vannase jutul ja vormistasime 1987. aasta sügisel ostu müügi tehingu. Kasuisa abiga maksime 700 rubla – ja maja oligi minu! Niisiis, 1988. aasta suvel algas me “suvemaja” saaga.
Esimesel suvel sai pandud uus eterniitkatus, tühjendatud maja ja pööning aastate jooksul kogunenud ja jäetud prahist ja kolast, pandud uued aknad. Süüa tegime esimesel suvel õues välipliidil.
Mu vanemad, eriti kasuisa, olid selle üle väga õnnelikud; papa oli põline maapoiss, kes olude sunnil oli kogu oma töise elu Rakveres elanud. Nüüd avanes tal võimalus oma Jäneda põllutöö­koolis omandatud teadmisi rakendada. Papa asutas kohe väikse potipõllunduse ja kasvuhoone.
Et oleks lihtsam hankida maja juures vajalikke ehitusmaterjale, tuli mu abikaasa Hiiumaale ja hakkas tööle KEKi saekaatris. (Tol ajal pidi sul ikka “käsi sees” olema, et defitsiidi tingimustes midagi soetada). Tasapisi ja jupphaaval said elamis­kõlblikuks kõbitud toad ja köök, parandatud üks vana ja ehitatud uus pliit soemüüriga.
1992. aasta suvel tegin otsuse ja kolisin ka ise Tallinnast Hiiumaale, sain tööd alul Kärdla, hiljem Käina koolis.
Need esimesed aastad, 1992 ja edasi – olid ikka omamoodi huvitavad! Papa, kes eriti üldse Rakverre korterisse tagasi ei kippunud, võttis oma potipõllundust täie pühendumusega – meil oli korralik kartulimaa, kus kartulid tuli võtta KÄSITSI – masin pidavat lõhkuma! Peenardel olid köögiviljad, kasvuhoones tomatid – mida vahel sai nii palju, et ei jõudnud äragi tarvitada. Kuigi – aeg oli vaene, nii et sai ikka üksjagu sisse tehtud, talvekartulid ja juurikadki sai Rakverre veetud.
Isa oli ka tubli korilane, nii et mustikad-pohlad-seened olid loomulikult olemas! Lisaks oma aia õuntele ja marjadele.
Et lihaga (ja rahaga) oli ka nagu oli, siis võttis papa ka küülikud. Esialgu vist ühe paari, aga mingil ajal oli meil neid oma kümmekond. Heina niitis isa vikatiga, meil oli suur krunt, kuivatas vaalus ja kuhjas, ja jäneste talve­heina sai hoida maja lakas. Oli veel omakasvatatud peete ja teri vist ka. Kui papa siis mõneks talvekuuks Rakverre läks, pidime meie abikaasaga enne tööd ja peale tööd ka neid loomi söötma ja vahel puure puhastama. Mäletan, et suure jänesetäku nimi oli Luis Alberto – tollase populaarse Mehhiko seriaali “Ka rikkad nutavad” meestegelase järgi. See jänesehullus kestis meil oma kolm-neli aastat, nii et jänesepraadi ja pasteeti sain teha mitu korda. Aga otsa sai see loomakasvatus ilmselt seetõttu, et meie peres kellestki ju looma maha­lööjat polnud, seega tuli alati külamees otsida, kes selle asja ära toimetas, ja see oli emotsionaalselt ikkagi üsna raske samm, sest papa kiindus oma loomadesse väga ära. Nii et mingi aeg me enam uusi jänkusid juurde ei soetanud. Ja ma ei saa öelda, et ma selle üle kurvastasin. Kevadel kiskusime puurid maha, koristasime nende aluse ja ümbrusegi ära.
Papa jäi ka tasapisi vanemaks ja toimetas jõudu-­
­mööda ikka aias ja kasvu­hoones edasi. See oli ja jäi tema pärusmaaks seni, kuni ta veel siin käia jaksas, vähehaaval käis ikka töö maja
sees ja ümber, sai sisse toodud vesi ja ehitatud duširuum, remonditud elutube… aga vahepeal olid 1990ndatest saanud juba 2000ndad.

Autor Maris
(sündinud 1953)

Veebilehel rahvalood.ee on jätkuvalt oodatud inimeste mälestused 1990. aastatest Eestis, sh Hiiumaal.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411