Reede, jaanuar 26, 2018
 

Ivo Põldveer – 60

Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Jaanus Kõrv | Hiiu Leht
Ülehomme, 27. jaanuaril tähistab 60. sünnipäeva isa ja vanaisa, laevakapten ja paadimeister Ivo Põldveer, kellega ajasime juubeli puhul juttu ja vaatasime ajas tagasi.
Ivo esimesed kuus eluaastat möödusid sünnikodus Määvli külas. Koolitee algas vanaema juurest Tubalalt. Kärdlas kaua koolis käia ei antud, saadeti Palade kooli, mida Ivo kiidab veel nüüdki: “Seal olid ikka vägevad õpetajad – müts maha kõigi ees!”.
Palade kooli saatmise põhjus oli proosaline – poisse huvitas õppimisest enam see, mis elu pakkus. Hommikul mindi kodust õigete meestena kooli, tundidesse aga ei jõutud: “Sääreväristajaga käisime koolis. Tarkmehele olime ka pinnuks silmis, sest me pole ju kuusteist täis olnud. Vana oli moodis mees, näitas rusikat ja karjus, aga trahvi pole kunagi teind… Hommikul läksime ilusti kooli, aga meil olid teised riided metsas, koolikoti viskasime ka sinna ja Siberi jõkke kala püüdma. Nädal aega olime käind, siis Eller Aade, ta oli hea õpetaja, oli koju helistand ja küsind, mis poisil viga on, et pole kooli jõudnud? Ema vastu, et iga hommiku läheb kooli!” muheleb Ivo nüüd.
Ju sealt see merelemineku pisik idanema hakkas. Praegugi, kui abikaasa Reet küsib: kas sa pead sinna minema, olevat kohe näha, kuidas mehe lausa sügelema võtab, kui minna ei saa. “See on diagnoos,” võtab asja kokku Ivo, kelle 10,3meetrine Caravelle seisab Roograhu sadamas.
Kalatooteid nagu säinahakkliha, säina-, haugi- ja lestafilee, käiakse nõutamas kodust, ostja leiavad need ka kalapoes Kala ja Võrk, kus praegu müügil Ivo kuivatatud säinas ja haug. Laste kaudu on mandrilgi oma klientuur kujunenud. “Iga hiidlane peab nädalas korra Imre poest kala ostma, et pood talve üle elaks ja edasi läheks,” teeb Ivo hääleka üleskutse.
Tallinnasse merekooli
Peale 8. klassi jätkusid õpingud tollases kutsekeskkoolis nr 1, rahvasuus tuntud kui Karu kool, sest asus Karu tänavas. Saanud sealt laeva­elektriku-automaatiku paberid, seisis Ivo valiku ees: riiklikku merekooli minna ei tahtnud, kuna töö kaubalaeval ei paelunud. Seepärast läkski Hiiu Kaluri suunamisega kalatööstuslikku merekooli ja lõpetas selle 1981 laevajuhi diplomiga. “Tegelikult tahtsin õppida mehaanikuks, see tõmbas rohkem, aga sel aastal mehaanikute õppesse vastuvõttu polnud, tehnoloogiks ei tahtnud, radistiks samuti, sest radistina tulnuks Atlandile minna,” meenutab Ivo.
Ega laevajuhina kohe ametisse saanud, enne tuli 15 kuud madrusena sõita, siis sai tüürimehe diplomi ja alles seejärel võis kaptenina merd sõitma hakata. Esimene laev, millel Ivo meremehekarjäär algas, oli Luidja, kapteniks Vilmar Jõgi. Seejärel tuli Sali­nõmme ja vahetuskapteni amet ning 1980ndate lõpul sai Ivost juba Salinõmme kapten. “Kadunud Alliksoo Reinuga olime esimesed mehed, kellega Rootsi vetesse sai Sali­nõmmega turska püüdma mindud,” meenutab Ivo. Laev sai Suursadamas ümber ehitatud. Kui TBtüüpi laevadel pidid mehed magama all ühes kubrikus koos ja kaptenil oli üleval eraldi kajut, siis nüüd sai iga mees omaette “elamise”, mis tolle aja mõistes tegi laevast “luksuslaeva”. Selle ütlemise juurde kuuluvad ka tänusõnad Sulev Vahterile, kes meeste ettevõtlikkust nõu ja jõuga igati toetas. Küsimusele, mis sellest laevast saanud on, tuleb Ivolt lühike ja täpne vastus: papinaelad, ammu…
Salinõmmega käidigi Rootsi vetes loomusel: “Võrkudega oli selle laevaga palju parem püüda kui MRTKga – TB puhul vaatasid ette, kui võrku võtsid, MRTKga tuli selja taha vaadata,” selgitab Ivo laevade erinevust. Ajad muutusid ja Ivost sai MRTK Kiipsaare kapten.
Kõige suurema loomuse püüdsid mehed välja Lehtmast üleval pool nn sarvede vahel, kus ühe traalimisega tõmmati tunni ja 50 minuti järel laeva 59 tonni kilu-räime. “Aga see on juba üle löödud, on ka 60 tonni sisse saadud, aga nüüd suuremate laevadega pole 100 tonni korraga välja püüda ka mingi probleem,” räägib Ivo.
Lootsilaeva kapteniks
Kuna pinged tööandjatega kasvasid, otsustasid mitmed mehed Dagomaris, Ivo nende hulgas, ameti maha panna ja nii ta 2002. aasta 1. septembril ASi Eesti Loots kaptenina tööle asus. Laevaks sai rootslaste dessantlaev Ahto 09, mille maksimaalne kiirus 42 sõlme (u 77 km/h). Praegu on Ivo aluseks 27 sõlme välja võttev kiirlaev Ahto 14, mis lootsilaevadest kõige uuem ja kodusadamaks Heltermaa. Töö käib Väinamerel, kus suured alused tuleb peaasjalikult transiidina siitkandist läbi toimetada.
“Siis helistatakse lootsile, tema helistab mulle ja nii me välja sõidame,” selgitab Ivo. Ega töö lootsilaeval mee­lakkumine ole. Ivo ütleb, et temal pole väga ohtlikku olukorda ette tulnud, aga räägib ammu juhtunud loo Hari kurgu juures, kui loots merre kukkus. “Õnneks oli see pukser, mis parsat pukseeris. Mees sai otsast kinni ja nii saime lootsi uuesti välja, aga lootsikott läks merre. Kuid see ulpis kusagil Nõva kandis lõpuks maale ja isegi dollarites makstud lootsimistasu saadi kätte… Tuulega pole seal nalja midagi, sest sul tuleb käiguga poordi minna, tavaliselt kaheksa sõlme või sedasi. Inimese ühest poordist üle andmine – ta peab seal köisredeliga üles ronima – see pole niisama,” ütleb Ivo mõtlikult.
Hiiumaal on lootsideks Tõnu Liivo ja Kaius Raudits, Saaremaa mehi on neli. Töö käib vahetustega. Ivo sõnul on kõik lootsid kalalaeva taustaga ja omavahel saadakse hästi läbi.
Lootsi palk on tunduvalt suurem kui kaptenil. “Mul läheb tund-poolteist, aga lootsil kolm-neli tundi sõitu, töö ka teine…,” pole Ivo kade. Praegu on ta juba pensionär, kuna 12 ja poole aastane töö kalalaevas andis võimaluse viis aastat varem soodus­pensionile minna. “Eks vaata, kui Eesti riik ei soosi pensionil töö tegemist… Ma saan aru – kohustust mul tööl käia pole, võtku see tulumaks palgast, aga pension on mul auga välja teenitud, mis sa selle kallale lähed,” kurjustab Ivo uue tulu­maksuseaduse üle.
15 aastat plastikpaate
See, kuidas Ivost sai plastikpaatide meister, on omaette lugu. Mees, kelle käest Ivo plastikpaadi tegemiseks vormi sai, oli Aksi saarel sündinud Endel Aksberg, nüüdseks juba manalamees. Nende pere põgenes sõja ajal Soome kaudu Rootsi ja seal sai Endli elutööks plastikpaatide valmistamine. Aksberg ehitas suuri Caravelle`sid, igaüks 10,3 m pikk. Üks selline Caravelle on ka Ivol olemas. Kui Endel vanaks hakkas jääma, rääkis ta Allan Laurile, kelle pere Hiiumaalt samuti Rootsi oli läinud, et keegi võiks tema tööd jätkata. Kuna Allan on Ivo abikaasa Reeda sugulane, saadi suviti tihti Hiiumaal kokku ja siin poetanudki Allan küsimuse, et ehk on Ivo paadi­asjandusest huvitatud… Nii tõigi Ivo plastikpaadi vormi 1995. aastal Salinõmmega Miidurannast ära ja nii see kuuri ka tükiks ajaks seisma jäi. Kuni Ivo asja lõpuks käsile võttis ja pärast kolmveerand aastat kestnud bürokraatlikku kadalippu veeteede ametilt 2003. aastal paadiehitaja litsentsi sai.
“Eks siin ole tehnoloogia ka, ega see pole niisama, et hakkad kohe klohmima. Esimese tegemisega oligi – vaik ei kivistunud ära. Tuli Endlile Rootsi helistada ja küsida. Endel ütles – siin pole muud midagi, kui vaik on vana, pane kõvendit rohkem. Rullisime kõvendiga üle, siis kivistus ära. Üks paat on untsu ka läinud, päris täpset põhjust ei teagi,” tunnistab Ivo. Tookord helistas ta ühele jahte teinud mehele, kes ütles, et tõmbe­tuul võis ka mõjuda. “Mul ajas sedakorda pliit suitsu sisse, aga tegu on ju keemilise reaktsiooniga ja ei tea täpselt, mis millega reageerib – ta ei tohi palju päikest saada, ruum peab olema soe, õhuniiskus väike. See töö tahab ikka kogemust saada, praegugi vahel, no küsi, mis asjast vahel untsu tahab minna? Aga need on väikesed asjad, mille saab ära parandada,” selgitab 160 paati teinud Ivo kapriisset tehnoloogiat.
Ühe paadi tegemine, kui pidevalt teha, võtab aega nädala. “Mul läheb ikka rohkem aega, kogu aeg ei tee. Kui kuus ühe ära teen, siis on juba kõvasti,” ütleb Ivo.
Paate teeb Ivo rohkem tellimise peale. Algul, kui see töö alles lapsekingades, kutsuti teda mitmel korral Tallinnasse meremessile. “Ma pole müügimees,” hindab Ivo, kes nüüd on paaril korral messil oma paadiga platsis olnud ja üks läks ka müügiks. “Nüüd juba julged minna, niiöelda tootearendus on tehtud, ise enam-vähem rahul,” ütleb Ivo. Üks paat koos aerudega maksab 1200 eurot.
Ivo juures saab ka plastikpaate parandada või puupaadile plastikut peale panna. Kuna Hiiumaal on Ivo ainuke plastikpaadi tegija ja mandril tegijaid palju, siis põhilised kliendid on ikka oma saarelt.
Kes võtaks üle?
Ivo on ka kolme tütre isa ja viie lapse vanaisa. “Tüdrukud on tublid – kõigil on magistri­kraad,” kiidab isa mandril elavaid tütreid. Maris töötab Tallinnas SEBpangas, Maret Tallinna linnavalitsuses turismi­osakonnas ja Margot töötab PERHis kiiritusosakonnas, aga on praegu kahekuuste kaksikutega kodus.
Abikaasa Reet on realiseerimiskeskuses müüja, ehk nagu üks proua olla teise käest küsinud: kas sa seal “kõikide-asjade-poes” ka käinud oled?
Kui küsin, kas ka tütre­poegadel on mere kutset märgata, vastab vanaisa, et Marten on temaga kalal käinud, aga nelja aastasele Markus-Oskarile meeldib traktor. Eriti, kui vanaisa sellele hääled sisse paneb ja välja sõidab. Kui traktor seisab, küsib poiss – kas traktor magab?
“Oleks hea, kui keegi tahaks paaditegemise ametit õppida…,” ütleb Ivo lõpetuseks.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411