Teisipäev, jaanuar 30, 2018
 

Eesti kõige uhkem valgepöögimets 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Mu esimesed muljed selles Otepää kõrgustiku lõunaservas asuvas valge­pöögimetsas olid uskumatus, segatuna äratundmisrõõmuga. Uskumatu, kuidas säärane hektarijagu metsa on kõik karmid sajanditalved ilusasti üle elanud.
Mingi 40 külmakraadi on küll need puud korduvalt kätte saanud?! Ja äratundmis­rõõm: jälle valgepöögi­metsas! Jälle nagu kusagil Poolas. Seal on säärased salud nii tavalised.
Kui pöögimets on natuke liiga matvalt varjukas, siis valgepöögimets tundub meele­olult natuke heledam. Ehkki siin Märdilgi loovad nad tegelikult õige tiheda võrakatuse, nii et maapinda katab paiguti vaid vanade lehtede kiht. Kas mõned kuivanud sarapuud on hukkunud suisa valgusepuuduse tõttu?
Valgepöögik asub ühe künka otsas. Põhja poolt piirab seda org, läänes kuuse­noorendik, lõunas, üle tee, aga sarapik raagremmelgate ja tammedega, ka kaks valge­pööki leidub seal. Paari­kümne meetri kõrgusest valgepöökide võrakatusest sirutuvad omakorda üles vene lehised. Arvatakse, et nende kaitsva turbe all said valgepöögid nooruses jõu kätte. Nüüdseks on aga lehiseid väga üksikuid ja raske on neid korraliku turbe­rindena ette kujutada.
Mõned valgepöögid on ses metsas enda liigi kohta täiesti kobedad. Paljudel tüve läbimõõt üks jalg ehk 30 cm. Silma jäi uhke kaheharuline puu, mis langenud kuuselt küll paraja matsu saanud. Vägevaima valgepöögi rinnasümbermõõduks saime 167 cm, kusjuures üks tüvekülg on sel ära rebenenud. Mõned valgepöögid olid alt samblarohelises kasukas, enamikus aga siledad, kaetud helehallide samblikulappidega. Suurem osa puid kandis juba sügiskuldset rüüd, üksikud aga rohetasid veel suviselt, mõjudes igihaljana.
Siin-seal leidsime looduslikku valgepöögi uuendust – väikestest mitme meetri kõrguste vibalikeni. Muide, palju istikuid on huvilised siit ka mujale viinud. Maapinnal lebas palju, lausa kihina vilikondade kobaraid. Hmh, tegelikult peaks valgepöökide tiibviljad ju ükshaaval võradest alla liuglema? Ju siis väga vilets suvi ei lasknud viljadel korralikult valmida.
Valgepöögimetsa alune maapind paistis suhteliselt lage. Puittaimedest vaid natuke sarapuud ja mage­sõstart. Rohtsetest aga eeskätt erinevaid sõnajalgu, aasosja, natuke sinilille ja jänesekapsast. Ning siis mingeid iselaadseid nõgeseid mitmel pool igihaljendamas. Täpsemini on tegu koldnõgesega (Galeobdolon luteum). Otepää kõrgustikul on tema üks tavalisemaid ja iseloomulikumaid salu­metsade tunnusliike. Miski­pärast Hiiumaad ta aga üldse ei armasta. Kunagi olevat leitud vaid ÜKS taim kusagilt Kõpuotsa metsadest. Saaremaal on aga mõni leiutäpp siiski kirjas. Igatahes koukisin sealsest haljast lehevaibast paar nääpsukest üles – et need Hiiumaale kodu­metsa maha susata.
Jah, see oli üks ütlemata eriline koht ja tunne. Ära ehtsas valgepöögimetsas, ent üldsegi mitte teab kus välismaal, vaid siinsamas Lõuna-Eestis. On ikka uskumatu paik tõesti! Paraku hakkas jälle sadama, oli rõske ja külm. Ei mingit pikka valgepöögimetsa nautimist. Hakkas ruttu hämarduma juba kah. Niisiis vara telki ja põhku sooja. Tegin seal ka päevikumärkmeid ja muude tähelepanekute seas sai kirja paar järgnevat.
1) Muld on ses metsas liivakas ja kivideta.
2) Valgepöökide tüvedel on teeservas kõvasti lõhesid ja koorekahjustusi – küllap kevad­talviste päiksepõletuste tagajärg.
3) Lisaks hukkunud sarapuutüügastele on ka mõned kuusejunnid siin väga hõredad ja sureva moega – ju varjukad valgepöögid nad lämmatavad.
Selginev öö süütas tähed, mis vilkusid ja sätendasid läbi pea kohal kummuva valge­pöökide lehekatuse.

P.S. Valgepööke on kunagi istutatud Valgamaale veel paari kohta, ent Märdi mets on kindlasti Eesti kõige suurem selle puuliigi kasvuala.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411