Reede, jaanuar 26, 2018
 

Eesti kõige uhkem valgepöögimets 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Mõne tuhande aasta eest kasvas harilikku valgepööki (Carpinus betulus) üle Eesti. Siis aga kliima külmenes ja see omapärane kaseliste sugukonda kuuluv puu suri Eestis välja.

Imelikul kombel näitavad õietolmuleiud, näiteks Hiiumaal Loja Kurgesoost, nende õige hiljutist esinemist meie saar­tel, vaid viiesaja aasta eest. Kas tõesti sai valgepöögile saatuslikuks keskajal valitsenud nn väike jääaeg? Kui pikaealised ja vegetatiivselt uuenevad jugapuu ja luude­rohi suutsid halvad olud kuidagi üle elada, siis valgepöök paraku mitte. Ta on võrdlemisi lühiealine (üldjuhul nii 150 aastat ehk) ja uueneb ainult seemnetega ning kui seemned ebasoodsates oludes enam valmida ei suutnud, siis välja nad suridki. Nüüdseks on valgepöögi levila põhjapiir Edela-Kuramaal, kus neid kümnekonna aasta eest ka kaemas käisin. Põhiline levila algab aga alles alates Leedust Nemunase jõe kaldailt.
Inimese poolt istutatuna on valgepöök Lääne-Eestis üsna vastupidav. Seevastu näiteks Järvseljal kipuvad nad pigem põõsaks jääma. Seda uskumatumad tundusid teated ühest korralikust valgepöögi­metsast Kagu-Eestis. Olla suisa hektari­jagu valgepööke vene lehiste all teises rindes. Valgepöökide kõrgus ulatuvat lausa 20 meetri ümbrusse ja nad olla arvatavasti juba sajandi­vanused. No sellist imemetsa pidin ma oma silmaga nägema!
Sel oktoobri keskpaiga päeval vurasimegi liinibussiga kohale. Pühajärvest lõunasse Sangaste poole. Metsavahel kobisime Märdi nimelises peatuses välja. Samast suundus väike kruusatee lääne suunas. See hüples üle küngaste, kuuse­tüvede vahelt paistis sulglohkudes soo­lapikesi. Kuidagi väga kõpulik. Ent tükati oli hõredamaid männiseid nõlvu, kus üllatavalt palju noori tammesid. Näib, et seal kujunevad kunagi täitsa tammesegametsad, nagu need muinasajal võisid olla? Kusjuures tammed näisid kõik ilusad terved. Mitte nagu Hiiumaal, kus metsasõralised paha­tihti tammesid pool­paljaks koorivad, mõne sedasi maadjaks kääbuseks sundides.
Talumaja. Suure tammega nõlva all laius lagedam soo­ala. Natuke edasi, teepervel, tuli aga teleekiate sügiseselt närbuv padrik, mõni õis siiski veel oranžitamas. Lõunapoolse levikuga kaunis teleekia (Telekia speciosa) on suur lopsakas lill, kes soodsates oludes võib hirmsaks umb­rohuks osutuda. Nagu mul kodus metsaaias ja nagu ka siin Märdil näha. Aga kuna tegu on Euroopa oma liigiga, siis tema metsistumine ehk ei ole väga hull tragöödia? Samas võib teda võrrelda kodumaise anger­vaksaga. Too käitub täiesti nagu üks anastav võõrliik, lämmatades niitmata jäänud puisniidumetsades peagu kõik teised rohttaimed oma padrikusse.
Veel veidi ja juba paistiski valgepöögimets. Teeveerel tõusid ülespoole silehallid tüved, kandes vaolisi lehti. Tundus, kui oleksin teistkordselt sattunud Lukne valgepöögi­metsa Kuramaal. See siin on aga kunagi inimese poolt kasvama pandud, ehkki igati loodusliku ilmega.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411