Reede, detsember 22, 2017
 

Pokumaa Igamessoos 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Igamessoo hõre­metsases servas köidavad tähelepanu imelikud mustjate sorgus lehtedega varred. Lehte lahti harutades meenutab see kanepitaime oma. Näed, ongi harilik vesi­kanep! Harilik küll, aga mitte suuremal osal Hiiumaal.
Miks ta seal ei taha kasvada, vesist maad ju küllaga? Aga ei, ikkagi kasvab ta peamiselt vaid Kõpu poolsaarel. Võib olla on säärase leviku põhjuseks see, et vesikanep arvatakse olevat Hiiumaal sisse rännanud edelasuunast ja pole seetõttu ikka veel saare idaossa jõudnud. Saaremaal ja Mandri-­Eestis leidub vesikanepit aga võrdlemisi laialdaselt, erandiks sellele niiskuselembile sobimatult kuiv Pandivere kõrgustik. Lubjanõudlik olla ta pealekauba.
Vesikanepit nägin mõne aasta eest Kõpus Heistesoos. Ent siis samuti vaid kuivanud rootsusid. Õitseajal võib vesikanepi punaroosa korvikuteväli olla õige uhke vaatepilt. Siin Igamessoo ümber jagub vesikanepeid vist lausa sadu ja sadu. Suvel peaks kindlasti tagasi tulema, siis näeks ehk ädalalillegi, kes ses soos samuti elutsevat.
Igamessoo ise valmistab suure üllatuse. Olin kujutlenud üht lamedat, ümbritsevast madalamat nõgu, ent tegelikkuses leian end suisa ehtsast mägisoost. Lõuna pool tõuseb üles samblane kuusenõlv, siis vahel lage soo, ent sugugi mitte rõhtne. Soo põhja­osa laskub kumerana alla­poole, moodustades tükati püdelat sepsika“õõtsikut”, mille pinnal muuseas hõbetab uut kevadet ootavaid pääsusilma lehepungi. Siin-seal moodustavad allavalguvad allikaveed pisikesi roosteseid ojakesi. Maad kirjab valkjas katkendlik nõrglubja kirme, suisa pudedaid allikalubja­tükikesi leian. Väga veider on sumbata säärasel kaldus sool, samas allpool kasvab sootuks korralik kuiv kuusemets.
Kõpu sood erinevad muust Hiiumaast porsa puudumise tõttu. See-eest lääne-­mõõkrohtu jagub neisse palju. Kummuval vesihalja tarna niidul soo põhjaservas on mõned mõõkrohud uskumatult rammusad. Eemalt vaatasin, et mis need seal sinirohetavad, kas kallastarnad? Ei, ikka mõõkrohud. Kuni 15 mm laiade lehtedega ja üks viljunud vars mul suisa üle pea kerkimas. Ju siis lubjalembese liigina meeldib neile siin allikalisel tümal terrassiserval iseäranis. Soo keskosas on mõõkrohud kiduramad.
Siin-seal silman erinevaid veidraid samblaid. Mine tea, mis haruldusi selline läänepoolne allikasoo võib enda turjal kasvatada? Paraku, ehkki samblad mulle väga meeldivad, olen nende tundma­õppimises kohutavalt andetu. No ei saa ma sellega hakkama määraja abil, kus illustratsiooniks heal juhul vaid paar lakoonilist kriipsu.
Tarnadega on asi mõneti lihtsam, ehkki Eesti kõigi 70 liigi selgeks õppimine oleks küllap üpris korralik ette­võtmine. Suuremate tarnadega võib siiski ka algaja taimesõber hakkama saada. Eriti, kui on veel vihje olemas. 1959. aastal leidis Haide-Ene Rebassoo Igamessoost mõne pööristarna (Carex paniculata) mätta. See Eestis suhteliselt areaali idapiirile jõudev liik esineb saartel pea ainult Kõpu poolsaarel ja Saaremaal kusagil Kihelkonna-Viidu-Lümanda mail. Mandril olid varemalt teada vaid üksikud leiukohad, ent nüüdseks on levikukaart täienenud Lõuna-Eestis üsna tublisti. Kas uus sisseränne lõunasuunast? Saartele levis pööristarn kunagi aga läänest, mis kajastub ka praeguses levikupildis.
Igamessoo suuremad tarna­puhmad on kõik ühte tegumoodi. Hallikasrohelised lehed üles tõstes mulle rinnani ja kuni 6 mm laiad. Ja, küll üsna pudisenud, pähikudki näikse pööristarnale osutavat. Päris lagesoos see tarn siin ei kasva, hoidudes soo servaaladele. Ja kui palju neid siin igalpool on! Iseäranis suure ala pööristarna, lausa katvalt, leian metsatuka tagant soo lääne­servast. Ka üks metsa­lodu soo lõunaservas on neid täis. Kuid päris suuri mättaid jääb ette vähe, palju on aga nooremaid. Kas võiks see tähendada, et pööristarn on end kliima soojenemisest aina paremini tundma hakanud ja kõik kohad järglasi täis külvanud?
Üks tore pokupaar jääb ette soo põhja­serva allikanõlval. Täitsa ägedad karva­parukaga pokud tõesti! Piilun suurema juuksekahlude alla, ent pettun. Ei tea mis “tüve” ma sealt näha lootsin… On hoopis mingi mudane pehme mass.
Nopin mõne jõhvika, seisatan siin-seal nende sügiseselt koltuma kippuvate “paruk­peade” keskel, kuulan päiksepaistel tilkuvate puude vaikimist ja eemal pidevalt kõlavat automüha. Kuid ei, mis autod! Meri on ju see, mis siinsamas metsa taga sahmib ja hingab. Paik saab sellest aina enam erilisuse õhustikku juurde. Üks maailma serva allikaline mägisoo, metsavaikne, mere­häälne, huvitavate taime­liikidega. Ja muudkui kasvava pokude ehk pööristarnade asurkonnaga.
Usutavasti jäävad Igamessood toitvad allikasooned tulevikuski ikka alles, sest naabrusse tekitatud sügav karjäär pidavat laienema pigem ida poole. Samas sealsete Käntsa mägede osalise hävingu hinnaga…

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411