Teisipäev, detsember 5, 2017
 

Läbi Loja Kurgesohu

Tapio Vares | Hiiu Leht
Sel novembripäeval on korrakski sadude tilkumine lakanud ja madal päike sirab pimestavalt otse näkku. Siirdun Nõmbalt Loja poole.
Esialgu saadavad praegu raagus ajal õige hõreda moega lehtpuumetsad. Nõmba pool sarapikused ja mõne saarega, külast eemal juba sookaselisemad ja jõulise kuuse pealetungiga. Need kõik on endised puisniidud. Salumetsailmet loob siin ohter püsik-seljarohustu. Veel on seljarohud õige halja moega.
Siis läheb maastik okasmetsaseks, sigineb kanarbikku ja teisi hapumaale tunnuslikke tegelasi. Ent mitte kauaks. Taas muutub pinnas lubjasaviseks, just Suuremõisa jõe ülemjooksu juures. Teeveerel sirutab raagus oksi suur näsiniinepõõsas. Kiduravõitu kuuse-lehtpuu segametsa all läikleb tuhandeid sinilillelehti. Eks siingi olid muiste üha puisniidud.
Metsade vahelt tulles mõjub lage põllumajanduslik Loja küla alati kui ilmutis. Pinnamoelt ja kõrguselt on Loja seljandik sarnane Nõmbaga. Siingi on valdav lubjarikas savimoreen. Kunagise laiu lõunaneeme tähistab nüüd juba 15 m üle merepinna ulatuv seljakusäär, pakkudes kaunist rikkalikku vaadet. Paarimeetrist nõlvakut ehivad rändrahnud, kadakad, kaserühmad, üksikud kuused ja männid.
Siinsamas, teest läänes, levib lausaline lehtmets. Peamiselt haavik sarapuu alusmetsaga, kõrgemal aga vanu laiutavaid saarepuid. Maas tiba sinilille ja paksult seljarohtu. Üllatav on paari­meetriste punakate kontpuuvõsude esinemine ses metsas. Nagu oleks sootuks Kagu-Hiiumaale jõudnud, kus see liik on looduslikuna tavaline.
Selle metsa lõunaservas jääb ette huvitav taimestikuala: väike laik vesihalja tarna ja lubika kooslust. Just metsa ja kuluse heinamaa piiril. Selline niiskete lubjaalade taimestikutüüp oli varemalt Hiiumaa puisniitudel õige laialt levinud. Küllap ka Lojal. Nüüd aga ei leidu enam siin sellisele taimkattetüübile õiget asu. Metsas on liiga varjukas, lagedal lämmatab aga kõrge rohustu kuhjuv kulukiht. Ja suured alad on sootuks maaparandatud lagedad kultuurheinamaad. Ainult niidetavatel tee- ja kraavipervedel tunneb vesihaljas tarn end siin jätkuvalt hästi.
Kooli ja Väike-Kõrve talu juurest põikan itta, Leeri­metsa teele. Sadudest plägase­võitu tee laskub alla orgu. Olen jõudnud Kurge­sohu. Sood ennast aga kahjuks enam tegelikult alles ei ole. See on kuivendatud. Põhjaosas laiub lage uudismaa. Jajah, nii paarikümne aasta eest sai siin kartulivõtu­talgutelgi käidud…
Soo lõunapoolsem osa on justkui looduslikum, ent see on näiline. Võimas kraav, pigem jõgi, voolab siit läbi. Suure­mõisa jõgi? Ei saa päris kindel olla. Kraav jookseb ka ümber soo lõunaserva. Kumb on see algne õige jõgi?
Jõepervel vedeleb kopra näritud puu. Üle truubi pääsen vastaskaldale. Lepasegamets madaldub edasi minnes nooreks kaasikuks. Siin oli vist kunagi lagesoo. Ja küllap lubjarikas, vastava rikkaliku rohttaimestikuga. Nüüd aga maa isegi ei lirtsu astumisel. Allapoole jääv jõekraav on tõhus pinnavee koguja.
Siiski läheb lõpuks vesisemaks. Ette kaardub männi­metsa sõõr, meenutades kunagise lagesoo serva. Siin peab juba astumiseks kõrgemaid kohti otsima. Ilmub porsapõõsastik. Hakkab nagu soo moodi siiski kiskuma. Teisalt on segiläbi igasugu muudki taimestikku, näiteks piibelehti. Kuna kummikuid jalas pole, jääb ulatuslikum Kurgesoo asemega tutvumine sedakorda ära.
Siirdun tagasi üle jõekraavi Leerimetsa teele. Ühest küljest on mu uudishimu rahuldatud ja Kurgesoos käidud. Soos, mida enam kahjuks aga pole.
Ja siis kuulen kummalist kauget kruginat. Sookurg? Kuueteistkümnendal novembril?? Krägin-krugin tuleb lähemale, kostab juba mitme isendi hüüdeid. No tõesti kruuksuvad seal sookured. Kuis nii hilja sügavas sügises? Äkki siiski on need hoopis kadunud Kurgesoo vaimud?

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411